Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Rahvakogu võiks kasvatada demokraatlikku ebakindlust

/ Autor: / Rubriik: Kolumn / Number:  /

Mida aeg edasi, seda selgem on, et rahvakoguga seotud protsess on vägagi mahukas, professionaalne, eesmärgipärane ja tänuväärne.
Üritus algas mitmeid kuid tagasi, kui sõnastati tajutud probleemvaldkonnad ning töötati välja rahvakogu (www.rahvakogu.ee) etapiviisiline ja sammsammuline tegevuskava.
Et tõstatatud on rohkelt küsimusi ning ettepanekuid on tehtud tuhandeid, on nüüdseks Praxise koduleheküljel (www.praxis.ee) olevad alateemalised kokkuvõtted suureks abiks kõigile, kes soovivad kiirelt hoomata, millistel ettepanekutel on suurim toetus ja sisuline kaal ning milliste muudatuste suunas kogu algatus on liikumas.
6. aprillil toimub arutelupäev ning seejärel jõuavad protsessis esitatud ettepanekud ja nendele lisandunud eksperthinnangud riigikogu ette.
Millist konkreetset head – ja kellele – rahvakogust siis tulla võib? Kas elukallidus, kodukulud ja elektrihind on peale rahvakogu madalamad?
Vaevalt, sest mainitud asjad pole üksnes valitsuse kontrollida ning niivõrd, kuivõrd nad ka sõltuvad valitsuse otsustest, võib rahvakogu protsessist loota muutusi pigem reeglites, millega valitsusse jõutakse ja valitsuses ollakse, mitte valitsuseliikmete poolt tulevikus tehtavates otsustes.
Ka ei muuda rahvakogu protsess seda, kas minu ja sinu palk näiteks aasta aja pärast on kõrgem või ei ole. Tunnistame endale või mitte, kuid just vastus sellele küsimusele kujundab kõige olulisemal määral meie üldist hoiakut poliitika ja valitsuse suhtes.
Seega on rahvakogu puhul vastuoluline, et ajendid valitsemisega seonduvate reeglite muutmiseks põhinevad peamiselt majanduslikul toimetulekul ja elukalliduse tõusul – majanduskasvu ajal toimisid samasugused reeglid ning vajadust neid muuta ju ei olnud.
Haritlased (ja teised) ei streikinud mitte halbade valitsemisreeglite pärast. Ükskõik kui edukalt rahvakogu muudatusettepanekuid ka ei tee, tõenäoliselt lahkub ka järgmisel aastal sama palju (umbes kümme tuhat) inimesi Eestist kui eelmisel aastal.
Piltlikult võib olukorda võrrelda korvpalliga, kus mängust huvitatud publik (ja ka mõned asjatundjad) pole rahul sellega, et vaid neli võistkonda konkureerivad meistriliiga tiitlile ning üks võistkondadest on juba viisteist aastat järjest finaalis. Olukorraga väga erinevatel põhjustel rahulolematud organiseeruvad muudatusettepanekuid tegema, arutama ja koondama.
Kaalutakse nii korvpalliväljaku suuruse muutmist, kolmepunktijoone nihutamist kui ka uute võistkondade meistriliigasse tuleku lihtsustamist. Igal arutletaval teemal laekub vastuolulisi ettepanekuid, nt ettepanek laiendada väljakut meetri võrra saab 66 poolt- ja 23 vastuhäält ning kitsendamine poole meetri võrra 44 poolt- ja 7 vastuhäält. Ekspertide abiga, kes on kategooriliselt väljaku kitsendamise vastu, jõutakse lõpuks konsensusele ning korvpalliliidule esitatakse ettepanek laiendada väljakut poole meetri võrra.
Sarnaselt toimib ka rahvakogu. Sedalaadi reeglite muutmine iseenesest ei taga ei «uue võistkonna» tulekut ega edu (ega ka ühtki teist soovitud tulemust), küll aga võib muuta protsessi kui sellist (suurem väljak, kiirem mäng).
Ükski rahvakogu muudatus ei garanteeri rohkemaid erakondi riigikokku, teistmoodi rahvaga suhtlevaid poliitikuid (seda reeglitega väga ei saagi muuta) või rohkem tööd ja palka. Ent niivõrd, kuivõrd «poliitiline mäng» ise muutub demokraatlikumaks, muutub ta kodanike (vaatajate, publiku) jaoks põnevamaks, võitjate jaoks ebakindlamaks ning kaotajate jaoks talutavamaks.
Kord võimule jõudnu on siis sunnitud võimul püsimiseks rohkem pingutama. Need, kes ühes poliitilises otsuses kaotavad, saavad tunda, et mäng läheb järgmisel väljakul ja mängupäeval teistes küsimustes edasi.
Viimselt ka need, kelle ettepanekuid rahvakogul arutati ja kaaluti, kelle ettepanekutele antud poolt- või vastuhäält arvesse võeti, saavad tunda, et nad ei ole väljaspool poliitilist mängu ka siis, kui nende valimistel antud hääl ei ole läinud riigikogus esindatud erakondadele või nad pole mõne või mitme valitsuse poliitilise otsusega nõus.

Kilp,Alar

 

 

 

 

Alar Kilp,
Eesti Kiriku kolumnist