Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Rahu retsept

23.11.2011 | | Rubriik: Kultuurielu

 Ei, pealkirjas ei ole viga ja juttu ei tule rohuretseptist.
Tarvitan sõna laiemas tähenduses: retsept on kirjalik juhis koostisainete kokkusegamiseks kulinaarsetel, meditsiinilistel või maagilistel eesmärkidel. Retsept ei sisalda mitte üksnes vajalike ainete loetelu, vaid ka tarvilikke tegevusi. Etümoloogiliselt tuleb termin ladina verbist capere, ‘võtma’.
Aga «rahu retsept»? Selle mõtlesin ma välja ise, et iseloomustada doktor Tiit Pädami tõlgitud jesuiidipaater Anthony de Mello raamatut «Sadhana Jumala juurde. Hommikumaised vaimulikud harjutused», mille ta on andnud välja oma «Teelolija päevaraamatu» sarjas.
Inimesed kipuvad elama ainult oma peas – nad on teadlikud eeskätt oma mõtetest ja kujutlustest, kuid ei ole küllalt teadlikud oma aistingutest. Selle tagajärjel elavad nad harva käesolevas hetkes. Enamasti on nad kas minevikus või tulevikus.
Kui nad on minevikus, siis muretsevad nad oma eksimuste pärast, vaevlevad vanade pattude süükoorma all, ahmivad endasse varasemaid saavutusi, masenduvad solvanguist, mida teised on põhjustanud. Või kui nad on tulevikus, siis pelgavad nad võimalikke õnnetusi ja ebameeldivusi, ihaldavad tulevasi rõõme, unistavad saabuvast õnnest.
Palve õnnestumiseks on vaja arendada oskust luua kontakti käesoleva hetkega ja viibida selles. Ja ei ole tõhusamat moodust käesolevas hetkes elamiseks kui pääseda välja peast ja jõuda oma meelte aistinguteni.
Enamik vaimulikke ja usklikke samastab palvetamise mõtlemisega. Selles nad eksivad. Mõistuse vaigistamine on ääretult raske – raske on mõistust hoida vabana mõtlemisest, lõputust mõtlemisest, mõtete lõputust, lakkamatust voolust.
Selleks, et vastu võtta Piiblis vahendatud teadaandmist, peab inimene end Piiblile avama. Vaikuse poolt vahendatava teadaandmise vastuvõtmiseks on vaja, et inimene saavutab esmalt vaikuse. Ja see pole kerge.
Teadlikkuse sisu pole nii tähtis kui teadlikkuse laad. Sedavõrd kui teadlikkuse laad paraneb, süveneb vaikus. Ja kui vaikus süveneb, kogeb mediteerija muutusi. Ja taipab rõõmuga, et teadaandmine ei ole teadmiste lisandumine. Teadaandmine on vägi, müstiline vägi, mis muudab.
On vaja seada end vagusi Jumala päikese paistele ning mitte arutleda päikesekiirte olemuse ja omaduste üle. On vaja vaadata armastades silma Jumalikule Armastajale, ja mitte häirida seda erilist lähedust oma sõnade ja mõtisklustega tema üle. Suhtlemine sõnade vahendusel võib oodata. On sõnatu osaduse aeg.
Isa Anthony kirjeldab 47 vaimulikku harjutust, mis aitavad teel Jumala juurde. Harjutuste jaoks soovitatud aeg on minimaalne aeg, et mingil määral mõista harjutuse tähtsust ja sellest kasu saada. Aga mida rohkem harjutusele aega kulutada, seda enam tõuseb sellest tulu.
Näiteks hingamise aistimise harjutuse juures ta ütleb: «Ma ei oska piisavalt rõhutada selle harjutuse väärtust nende inimeste jaoks, kes taotlevad rahu ja enesevalitsemist ja sügavat seesmist rõõmu keset kõiki muresid.» Ta jõuab pealtnäha hämmastava järelduseni, et hingamisele või oma keha aistingutele keskendumine on sõna otseses mõttes kontemplatsioon.
Keha ja psüühika on väga tihedalt seotud ja kõik halb, mida ühele või teisele neist tehakse, mõjub mõlemale. Ja vastupidi: ühe tervenemine mõjub tervendavalt ka teisele. Kui su teadlikkus oma kehast muutub nii teravaks, et sa tajud aistinguid kõigis selle osades, siis langeb sinus järsult nii füüsiline kui ka emotsionaalne pinge.
Rahu ja rõõmu nautimine on uutmoodi elamus. Kui lapsele öeldakse, et õlu maitseb, siis tõenäoliselt haarab ta kohe õlleklaasi, lähtudes oma kogemustest selle kohta, mis maitseb, ja ta üllatub ning pettub, et õlu polegi magus nagu limonaad. Talle öeldi, et õlu maitseb, aga tema kogemus sellest, mis maitseb, piirdub magusaga.
Ära suhtu kontemplatsiooni eelarvamustega. Tutvu sellega, olles valmis saama uusi kogemusi (mis alguses ei näi üldse olevat «kogemused»), ja sa tunned täiesti uut maitset.
Nüüd sa küsid: mis mõte on kõigel sellel palvetamise jaoks? Praegu ma vastan sulle ainult üht: ära esita küsimusi.
Tee seda, mida sind õhutatakse tegema, ja siis leiad ise vastuse. Tõde ei leia sa sõnade ja seletuste varal, vaid toimides ja kogedes. Hakka harjutama, uskudes ja järelejätmatult (seda on sul tõesti vaja!) – ning peagi koged vastuseid oma küsimustele.
Ühtlasi koged, et sa ei taha enam vastata teiste esitatud küsimustele nende asjade kohta. Tegelikult väljendavad need küsimused soovi: «Näita mulle.» Ja ainus õige vastus kõlab nii: «Ava oma silmad ja näe ise.» Isa Anthony soovitab sul tulla koos temaga mäe tippu päikesetõusu vaatama, selle asemel et tema seletaks sulle, kuidas mõjub sulle päikesetõusu vaatlemine mäe tipus.
Hoiatus! Tegemist on retseptiraamatuga! Selle lugemisest ei ole mingit kasu, kui sa ei võta kätte ega hakka vastavalt juhistele harjutama. Probleemide püsimise korral või kõrvaltoimete tekkimisel pea nõu oma hingekarjase või vaimuliku juhendajaga.
Toomas Paul

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)