Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Rahu ja edasimineku radadel

20.02.2008 | | Rubriik: Juhtkiri

Rahu kuulub Jumala suuremate andide hulka. Rahus saab tööd teha, rahus saab magada ja kogu elust rõõmu tunda. Rahu on tegelikult ka tingimus ja kate, mille varjus väärtused sünnivad. Rahu on keskkond, mis soodustab kasvu. Aga rahu ei tule tavaliselt iseenesest ja sisaldab enamasti mitmesugust pinget. Õige rahu eest on vaja tööd teha ja kui ta kaduma kipub, siis tuleb ta otsekui tagasi tuua. Rahu on arukas tasakaal inimestes ja inimeste vahel, mis saavutatakse koostöös pingetekitajatega. Seepärast kiidab Jeesus õndsaks rahutegijaid, keda loetakse Jumala lasteks. Tundub, et õige rahu on üksnes küpsete iseloomude õigus. Või hoopiski eesõigus, sest teadlikku ja soovitud rahuseisundit ei jagu kaugeltki kõikjale ega kõigile.

Immanuel Kant sedastas muu hulgas, et ainus absoluutselt hea asi ehk hea iseenesest ja ilma täpsustamiseta on hea tahe. Hea tahe on loomult suurem kui õnn või edukas tagajärg, igatahes suurem kui «õnnestumine» või «edukus». Arvan, et Kant nägi moraali toimet nii pikas perspektiivis, kus lõpuks teostub tõsiasi, et korduv ja universaalne hea tahe silub ja ületab ajutiste kasude petliku edu.
Kindlasti on meil õppiva kirikuna vaja ka Kantilt õppida. Kui hea tahe meis koha leiab, siis teeme me inimestena seda, mida oleme valmis teistele lubama, ja lubame teistele seda, mida oma õiguseks peame. Olgu see või nii lihtne ja igapäevane asi nagu mõne inimese minu omast erinev seisukoht. Lubada rahuliku südamega ja ilma närveerimata «valede» arvamuste olemasolu, mille väljaütlemise õiguse eest teisele inimesele olevat Voltaire olnud valmis andma oma elu.
Jeesus on kannatanud ja surnud inimeste päästmise eest. Võib laiendada Jeesuse lunastusega kaetud ala ja ütelda, et ta on surnud ka meie valede seisukohtade eest. Juba kas või sellepärast, et Jumal on läbi ajaloo lubanud esitada, trükkida ja õpetada suurel hulgal «valesid» seisukohti. Kuid ka siin võivad haritud inimese tarkus ja lunastatu suuremeelsus kokku saada: oma loomuse poolest taluvad mõlemad kaasinimeste seisukohtade erinevust. Siin annab Paulus meile head nõu olla oma mõtlemises kindel (Rm 14:5) ning täiskasvanu moodi (1 Kr 14:20) ja üksteist vastu võtta, see tähendab, oma loomusega neisse positiivselt ja ülestõstvalt suhtuda. Kuid siiski mitte muganduda praeguse ajaga. Eks püüame siit otsida tasakaalu.
Olgu siin näiteks liturgiauuendusega seonduv. Kui kahte liturgiat kasutav kirik suudab oma käitumises rahus elada ja kõiki korra kohaselt töötavaid kolleege respekteerida, siis võib niisugune kirik olla parem kui ühe liturgia kohaselt tegutsev, kuid ikkagi inimlikult üksteist halvustav kirik. Hästi kajastas seda mõtet Tiit Kuusemaa artikkel piltkujundiga kahe torniga kirikust, mis ikkagi on üks kirik, üks kogudus selle sees. Ka liturgia algab inimesest ja seestpoolt ning ta toimub ja toimib samuti suures osas seespool. Eks kirikukäsiraamatu heakskiitmine ootab oma aega, mil üksmeel on praegusest suurem ning kui selle suhtes tehtud ja tehtavad sisulised ettepanekud on leidnud oma tee käsikirja. Demokraatlik protsess suudab seda tagada ja nüüd on vaja korrastada teed ning seejärel võib oodata lõpptulemust.
Oma tegevustega edasi liikudes on hea arvesse võtta, et moraal-se ühtsuse saavutamiseks on paslik kasutada Kanti kategoorilist imperatiivi. Moraali juurde kuulub universaalsuse ehk üldise kasutatavuse printsiip. See soovitab toimida üksnes niisuguse põhimõtte kohaselt, mille osas saab soovida, et sellest saaks universaalne ehk kõikide poolt järgitav seadus. Laiemas mõttes on universaalsuse printsiip igasuguse kooselu, eriti aga kristliku elu- ja tööviisi tunnus, mille tuum on kirjas juba Jeesuse nõuandes teha inimestele seda, mida soovitakse endale tehtavat (Mt 7:12).
Rahva, organisatsiooni või kiriku moraalne ühtsus paistab välja ning kõneleb selgemat keelt kui vormilise ühtsuse kokkulepped, juhul kui sellest praod läbi jooksevad. Samas on moraalse ühtsuse jõud väga suur, muutudes lausa eluliseks segaste ja raskete aegade saabumisel. Piisab pilgust maailma poliitilisele kaardile, veendumaks, et meie tänase päeva üks suuremaid ülesandeid on monoliitsuse ja üksteisemõistmise taastamine ning kasvatamine. Majanduslik, poliitiline ja nüüd ka ökoloogiline ebastabiilsus ei soosi väikeriiki, kelle positsioon läbi ajaloo on muutumatu – olla peenraha suurte arvelaual. Praegu vajame väga niisuguse ühise tahte kasvatamist, mis sallib teatud piirini ulatuvat erinevust ning aina keskendub kõige olulisemale ja raskemale – Jumala aule oma elus ja tegevuses.
Fanny de Sivers rõhutab, et tahe koos elada, tunda, et kõik antud maa elanikud on solidaarsed, kindlustab rahvale enamasti harmoonilise tuleviku. Muidu hakkab natsioon lagunema ja järele jääb vaid teatavaid huvigruppe (EPL 9.2.2008). Nendel ei ole aga kunagi tõsist jõudu ega pikka iga. Väikesele rahvale ja väikesele kirikule on ühtsus elu küsimus, mis võimaldab napid ressursid suuremaks kasvatada. Siin ei ole kohta teistpidi mõtlemisele, vaid on vaja olla tugevamad, kui olime kolmekümnendate aastate lõpul.
Rahu kuulub Jumala suuremate andide hulka, aga ka selle anni vastuvõtmine eeldab kübekest tarkust ja head tahet.

Image
Randar Tasmuth
,
Usuteaduse Instituudi rektor

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)