Raamat õpetab märkama kirikuhoone ilu

Müügilettidele on jõudnud kaua tehtud kaunikene – Aivo Aia tekstide ja fotodega raamat Eesti luterlikest pühakodadest.
Autor on paljudele kindlasti tuttav, olgu siis seoses oma ülihinnalise postkaartide kollektsiooni, nende põhjal koostatud raamatu «Eesti kirikud» (esmatrükk 2001, kirjastus Tänapäev), mõne kiriku lävel toimunud juhusliku kohtumisega või muul põhjusel.
Oma kutsumust – jäädvustada ja hoida Eesti kultuuripärandit – on Aivo Aia järginud alati kadestusväärse kirega. Niisugust pildilist ülevaadet meie luterlikest kirikutest ei leia kusagilt mujalt, ei muinsuskaitseametist, arhiividest ega isegi mitte kõikide kirikuloolaste ja -huviliste lauaraamatuks olevast B. Ederma ja A. Jaiki väljaandest «Eesti evangeeliumi luteriusu kirikud» (1939). Pildistamise ja trükis avaldamise väärseks on Aia pidanud ka kõige väiksemaid, suurte kihelkonnakirikute kõrval nende abikirikuid.
Eriliseks muudab Aivo Aia tuhandete fotode seast välja valitud enam kui 200 pildiga raamatu see, et ta on õpetlik. Raamat õpetab märkama kirikuhoone ilu ning mõnikord, mis seal salata, ka selle ümbruse lohakust. Et öeldus veenduda, tarvitseb vaid võrrelda pilte kirikuist, mille ilu maksvusele pääsu toetab korrastatud aed (üksikud puud ja põõsagrupid, kena piire jms), nendega, kus kirikut ümbritsevast tihnikust paistab välja vaid pühakoja torn.  
Et kirikute pühalikku olemust tabada, on Aia kulutanud palju päevi. Ikka on ta otsinud ja oodanud seda õiget valgust või sügislehtedelt peegelduvat «kulda», mis aitab pühakoda sellele sobival auväärsel viisil fotokunstis jäädvustada.
Oluline on, et Aia pildid-raamatud ei ole suunatud ainult kogudustele, vaid kõikidele. Ka neile, kelle käes on võim ja raha. Et viimane enam jumalakodade hoidmise teenistusse rakenduks, peaksid selle omajad kirikuhoonete erilisuses veenduma.
Hingestatud fotode vaatamine on kirikuteni jõudmise üks võimalus. Piltidele lisatud tekstid aitavad hoonete saatust määranud aegades orienteeruda. Autori luulevormi seatud eessõna on parem, kui seda oleks ükskõik missuguse kunstiajaloolase-muinsuskaitsja kirjutatu. Raamatu maht ja kõvad kaaned teevad sellest omamoodi monumendi, ausamba Eesti luterlikele pühakodadele.

Tiina-Mall Kreem,
kunstiajaloolane