Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Raamat, mis pühendatud Mulgimaa kirikunaistele

/ Autor: / Rubriik: Uudised / Number:  /

 Aasta tagasi vabastati Kalle Gaston konsistooriumi otsusega koguduseõpetaja kohalt ja kustutati EELK vaimulike nimekirjast.
Juba enne otsust, peapiiskopile lahkumisavalduse esitamisel alustas vaba mees Gaston raamatu kirjutamist. Nüüd on see ilmunud. Lugesin minagi ühe õhtuga läbi 88-leheküljelise, imelikul kombel pea läbivalt suurtähelise trükiga «Ma olin pastor ehk püha (t)öö. Killukesi kirikuteelt». Tunnistan, et asusin raamatut lugema tugeva eelarvamusega, mis lõpulehekülgedel täielikult murenes.
Raamat seisab koos pihtimuslikest lugudest ja peatükkide algusesse seatud piiblisalmidest. Algul otsisin neis omavahelist seost, hiljem loobusin üldse piiblisalmide lugemisest, kuna see segas mõtet, ning võtsin salmide ja nende kommentaaride lugemise eraldi ette. Raamatu lõpus selguski, et piiblitekstid olid sisse kirjutatud meetodil «silmad kinni – sõrm peale».
Autor on küll tekstis koha- ning koolinimed moonutanud, kuid need on mõistetavad inimestele, kes kirikuasjade ning autori elukäiguga hästi tuttavad. Paljud kirjeldatud sündmusedki on üldtuntud, nagu näiteks president Ilvese osalemine Halliste kirikus jõulujumalateenistusel. Milliseid mõtteid aga see sündmus autoris, toona kogudust teeninud Gastonis tekitas, saab lugeda raamatust.
Vähemalt kahel korral heidab autor peapiiskopile ette tema küsimust: olid sa üldse lahkumisavaldust kirjutades kaine? Ka seda, et Karksi kogudusse teenistusse astudes «unustati ära» tavapärane õpetaja kogudusega laulatamise talitus.
Eneseteraapiline on teos kindlasti. Aga ehk ka abiks oma murede ja probleemidega üksi jäetud maapastoritele, kes, sinisilmselt ideaalidega südames, tulevad kogudusse inimesi teenima ja murduvad hallis argipäevas, põlevad läbi ja lahkuvad vaimuliku ametist.
Jeesuse ütluse – armasta oma ligimest nagu iseennast – üle arutledes jõuab Kalle Gaston tõdemuseni: «Põhilisi elutõdesid on see, et igal inimesel on püha õigus elada oma elu täpselt nii, nagu ta seda soovib. See õigus puudutab kõiki – meid, meie lähedasi, naabreid, sõpru, töökaaslasi, isegi poliitikuid. Ennast armastama õppida pole kunagi hilja. Niikaua kui hing sees, on kõik võimalik. Isegi siis, kui «sureme», pole hilja. Lõppeks oleme lõputud olendid lõputul teel. Aega on külluses, sest aega pole olemas.»
Sirje Semm