Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Quo vadis EELK diakoonia? Küsimusi diakooniatöö hetkeseisust ja tulevikust 1. osa

/ Autor: / Rubriik: Järjejutt, Teoloogia / Number:  /

Mäletan, et 1990ndate alguses tervitas Tallinna reisisadamas reisijaid silt, mille tekst ütles viisakalt: «Vabandame ebamugavuse pärast, meil toimub maja ümberehitus!» Sadamahoonet laiendati ja see põhjustas teatud ebamugavusi.
Kord taas Tallinna saabunud, märkasin, et keegi möödakäija oli sildil olevas tekstis avaramat sümboolikat tajunud ja sõnumi ümber formuleerinud: «Vabandame ebamugavuse pärast, meil toimub riigi ümberehitus!» Võibolla sobib sõnum omal kombel iseloomustama seda taastamise ja uue alguse aega, mida nii Eesti ühiskond kui ka Eesti kirik ja kogudused on viimase 15 aasta jooksul läbi elanud.
Pärast kirikliku elu vabanemist Eestis on toimunud väga palju. Pühapäevakoolid, leerikoolid, noorte- ja diakooniatöö eri vormid kuuluvad tänase kiriku argipäeva, samuti kontaktid vennaskirikute ja sõpruskogudustega. Koostöö toimub üle piiride.
Tundub, et pärast ülesehituse ja arengu aastaid püütakse nüüd kirikut hinnata eri tahkudest, kuhu ollakse jõutud ja kuidas edasi minna. Mõeldakse, mis on kiriku ja koguduste tegevuses olulisim ja milleks piisab kasutada olevat vaimset, materiaalset ja majanduslikku ressurssi. Samas on märgatud, et tagasiteed okupatsiooni-eelsesse aega ei ole. Nii kirik kui ka kaasaja ühiskond ei ole sellised kui 1930ndail aastail. Tuleb otsida käesoleval ajal toimivaid lahendeid.
Sama kehtib diakoonia suhtes. Selleks on mitu erinevat põhjust: muutused seadusandluses, muutunud ühiskonna väljakutsed ning vajadus uuesti hinnata oma jõuvarusid. Eesti ühiskond ei ole seesama mis kümme aastat tagasi. Samasugune ei ole ka Eesti luterlik kirik. Mõistetakse, et tööd ei saa enam jätkata üksnes algusaastate innustuse ja välismaise toetuse abil. Väljakutseid toob samuti kaasa Eesti võimalik astumine Euroopa Liitu.
Minul on oma töö tõttu olnud võimalus jälgida diakoonia arengut Eesti kirikus läbi 1990ndate aastate ning tutvuda paljude diakooniatöös osalejatega. Seepärast võiks minu sõnavõttu nimetada ka kõrvaltvaataja mõteteks. Minu eesmärk on avada diskussioon selle üle, kas Eesti kirikus on võimalik ja kas peaks olema ühtne diakoonia strateegiat, ja millised oleksid eeldused selle sünniks. Lähenen teemale eeskätt metoodilisest vaatenurgast. Loodan, et need mõtted edendavad ja julgustavad diskussiooni.
Selguse huvides märgin, et kui ma edaspidi kõnelen diakooniast, ei pea ma silmas kindlaid diakoonilise tegevuse vorme või organisatsioone, vaid kõike seda, mida kirikus diakoonia all mõistetakse.
Mis on strateegia ja milleks seda vajatakse?
Strateegia on üks tänapäeva moesõnu. See sõna kuulub tavaliselt majanduselu maailma, kuid järjest sagedamini kõneldakse sellest ka kirikus. Algselt seondus see mõiste sõjandusega. Strateegia ei ole midagi erilist ja imelist. Igaüks meist kujundab oma elus ja töös, seda sõna küll kasutamata, strateegiaid.
Strateegilise plaani puhul on lihtsalt tegu selgitusega, kuidas kasutada olemasolevaid ressursse võimalikult hästi, et saavutada oluliseks peetavaid eesmärke. Selles mõttes näen strateegilist plaani kiriku elule olulisena. Kristlastena vastutame nende andide ja ressursside eest, mis meie hoole alla on usaldatud. Oluline on neid targalt kasutada.
Võiksime küsida, kas Eesti kirikus vajatakse ühtset diakoonia strateegiat? Millises suunas tuleks diakooniat kirikus ja kogudustes arendada? Kas lihtsalt triivitakse mingis suunas või tuleks ühiselt liikumissuuna üle otsustada? Kas ressursse kasutatakse õigesti ja kas tehakse olulisimaid asju?
Viimastel aastatel on Eesti kirik saanud palju impulsse, aga ka majanduslikku toetust lähedastelt vennaskirikuilt, Põhja-Elbe maakirikult ja Soome kirikult, samuti sealsetelt kogudustelt. Kindlasti on nende kontaktidega kaasnenud palju head ja avanenud uusi võimalusi.
Saksamaa ja Soome diakoonilised mudelid on aga nii Euroopa kui ka terve maailma perspektiivis erandlikud. Nendes maades on diakoonial kasutada erandlikult suured materiaalsed ja majanduslikud ressursid. Kirikud saavad suurema osa oma sissetulekust maksudena ning ühiskond toetab märkimisväärselt diakoonilist tegevust ja koolitust. Suurem osa maailma kirikuist elavad eelkirjeldatust radikaalselt erinevates oludes.
Huvitava võrdlusmomendi võiksid Eesti diakooniale pakkuda näiteks paljud Ida-Euroopa kirikud, mis on läbi elanud Eesti kirikule üsna sarnase ajaloo.
Minu ettekande teemaks on: Quo vadis EELK diakoonia? Küsimusi diakooniatöö hetkeseisust ja tulevikust. Strateegiast kõneldes liituvad need kaks poolt lähedalt: käesolev hetk ja tulevik, kus me hetkel oleme ja kuhu soovime liikuda. Kolmas oluline küsimus on, kuidas me sinna jõuame?
Kus me oleme?
Hea strateegia lähtekohaks võiksid sobida Soome presidendi J. K. Paasikivi sõnad II maailmasõjale järgnenud rasketel aastatel: «Tõsiasjade tunnistamine on tarkuse algus.» Strateegia koostamisel tähendab see hoolikat ja realistlikku selgitust sellest, kus viibitakse. Põhjalik olukorra hinnang loob hea lähtepositsiooni koostada tegus strateegia.
(Järgneb.)
Aarno Lahtinen, teoloogiamagister