Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Puudutab inimese igapäevast tegevust. Pastorilt inimesele ehk kuhu viib teoloogia.

/ Autor: / Rubriik: Uudised / Number:  /

Põhja-Lätis Burtnieki kiriklas peeti oktoobri lõpupäevil Balti riikide II teoloogiakonverentsi.

ImageKonverents oli suunatud Balti riikide luterlike kirikute pastoritele ja seda toetas Shawn Foundation Ameerika Ühendriikidest. Eesmärgiks oli pakkuda eelkõige osadust Balti riikide pastoritele ning mõtiskleda ja otsida loengutel vastuseid ühistele probleemidele nagu misjon, liturgia, kirik tänapäeval, ortodokssus ja Jumala kohalolu teenimisel. Luteri Akadeemia (Läti, Riia) dekaani dr Weinrichi sõnul taheti osalejaid paremini ette valmistada evangeeliumi edasiandmiseks oma maal.
Ettekanded inimesest, Jumalast
Konverentsi teemaks oli «Jumal kõnetab kaasaja inimest. Kuidas rääkida? Mida teha?» («God’s Address to Contemporary Man: How do we Speak? What do we Do?»). Esinejaid oli nii kolmest Balti riigist kui ka Ameerika Ühendriikidest. Esimesed keskendusid rohkem kohaliku olukorra ja ühiskonna probleemidele, kaugemalt külalised arutlesid ajaloo-, teoloogia ja liturgiaküsimuste üle.
Ükski inimene ei ole seest tühi. «Mammonismist» ehk tarbimisest rääkis dr Kalme. See rikub inimese suhet Jumala kui kõige hea andjaga, kus inimene on alati saaja pool. Rõhk on Jumala tahtel, ilma milleta ei eksisteeri midagi. Tarbimisest elades loob inimene elu, kus tekivad Jumala teenimise asemel kasutamiseks mõeldud objektid, mis saavad omakorda religioossed mõõtmed ja mille järgi hakkab inimene ennast ja ümbritsevat defineerima pigem omamise ja saamise kui andmise ja vastuvõtmise läbi.
Dr Weinrichi loengud käsitlesid kristoloogiaprobleeme. Põhiküsimus kristluse algusaastatel oli, kas Jeesus näitab Jumalat ja kas ta annab Elu, millele püüti vastata Jumala erinevate isikute olemuse ja seoste üle arutledes. Ilma teoretiseerimise või filosofeerimiseta taheti öelda: «Tema elu on täiuslik kuju Jumala elust maa peal, millele hiljem midagi lisada ei saa.»
Miks väärarusaamad?
Sellest elust ei saada osa seda kopeerides, vaid sisemises ühtsuses ja selles osalemises. Dr Weinrich märkis kalduvust näha Jeesuse ülestõusmist nii, et rist jäetakse minevikku, mõteldes, et nüüd oleme vabad olema edukad, terved, «tõeliselt elama», nii et me enam ei pea olema alandlikud, kannatlikud ja mõnikord kannatama. «Kui tahate olla minu jüngrid, siis räägite ülestõusmise juttu, kui tahate elada nagu mina, siis võtke oma rist ja järgnege mulle»; ülestõusmine näitas algse kiriku jaoks risti sisu. Olulise punktina rõhutas loengupidaja veel levinud tahtmist ikka ja jälle minna edasi ja kaugemale Jeesusest kui inimesest ja Jumalast, aga just see ongi eesmärk, otsida tõde isikus, mitte abstraktses idees.
EELK Saarte praosti Veiko Vihuri loengus luteri kiriku lähiminevikust ja olukorrast Eestis oli välja toodud tõsiseid probleeme kaasaja luterlikes rahvakirikutes läänes. Ta eristab vagadust ja ortodokssust; kirikust rääkides on oluline, milline arusaamine on kellelgi kirikust ehk mis on tema peamine eesmärk.
Ka väga tubli kristlane võib näha kiriku ülesannet ainult siinpoolsuses. Tsiteerides ühte pastorit, ütles Vihuri, et «luteri kogudused ei pea olema kõrg- või madalkiriklikud, kuid nad peavad olema kiriklikud». Kui kirik unustab, kes ta on, muutub ta lihtsalt üheks ilmalikuks organisatsiooniks ja mandub.
Kus oleme ja mida teha?
Dr Darius Petkunas tõi oma loengus kaasaja suundumustest empiirilises teoloogias välja küsimuse, miks teoloogias tahetakse olla kaasaminejad, järelejõudjad, selmet olla uuriv ja määrav, niimoodi kaasaja inimesele midagi pakkudes.
Dr Charles Evanson kõneles ristimisest kaasaja inimese jaoks. Ristimisliturgia räägib sellest, mida Jumal on ristimises inimesega teinud, ja meenutab, et see ei ole teoreetiline, praktilisest elust eraldatud kontseptsioon, vaid midagi, mis puudutab inimese igapäevast tegevust.
Teooriaid ja statistikat kaasaja misjoneerivast kirikust tutvustas dr Sandra Gintere. Tänapäeval on misjon tihti suunatud maadele, mis on juba kord misjoneeritud ja mille elus on  kristlikud kirikud pikka aega etendanud mingisugust osa, kuid sellises olukorras on tekkinud mitmed uued väljakutsed, kirik tundub kuulutavat «juba kuuldud sõnumit». Näitena toodi Läti, kus luterlastest (580 000 inimest ehk 25% elanikkonnast) käib ainult 5% vähemalt korra kuus kirikus ja 1,5% loeb regulaarselt Piiblit. Kiiremini kasvavad luterlikud maad on Etioopia ja Madagaskar.
Oma õnnistuse andsid ka kohal olnud Läti ja Leedu luterlike kirikute pead, peapiiskop Janis Vanags (Läti) ja piiskop Mindaugas Sabutis (Leedu). Anti edasi peapiiskop Andres Põderi tervitus.
Kolmas konverents on plaanis pidada kas Eestis või Leedus.

Hannes Heinsar