Esileht » Arvamused » Kolumn »

Puud ja jumalad surevad püstijalu

08.09.2009 | | Rubriik: Kolumn

Uku Masing ja Jaan Kross on Eesti XX sajandi teise poole kirjandusloos kui kaks põlispuud või jumalat. Puud ja jumalad pidada surema püstijalu. Elavana ei saa nad olla kellegi tallata, neid murtakse vaid korra.
Ilmar Vene (Looming 8/2009) on klassikud kõrvu, tegelikult isegi vastamisi pannud. Kross oli õigusteadlase haridusega poeet ja prosaist, kes istus kinni nii Saksa kui Vene okupatsiooni ajal, ent omaenese tubliduse ja ande jõul võitis viimaks ikkagi kätte tunnustuse ja seeläbi vähemalt mingeis piires puutumatuse ja väärikuse. Masing oli aga algusest peale «sedavõrd taevaelanik, et isegi nõukogude võim ei pidanud tema isoleerimist tarvilikuks». Hirmutavalt ainulaadsele usuteadlasele ja luuletajale tagas vähemalt teatava väärikuse ja puutumatuse pea igasugustest ambitsioonidest loobumine ja kõrgeim riiklik tunnustamatus.
I. Vene rõhutab oma vastanduses aga juba meeste esimest valikut, haridust:«Õigusteadus on usuteaduse paarik samasugusel määral, nagu taevasele igavikule vastab maine riigikorraldus, too, mida me Hegelist peale tavatseme võtta maa peal tegutseva jumalusena. Juurale pühendumisega annab inimene teada, et tema riik on sellest maailmast.»
Seepärast vist Kross kirjutaski peamiselt edukaist inimestest, kes rasketest aegadest ja oludest hoolimata läbi löövad, ning häbematult vähe Jumalast ja usust, isegi siis, kui oleks justkui pidanud – nagu näiteks pastor Russowi puhul. Masing paneb aga luuletusse sõna «jumal» kas või seepärast, et ükski teine kaasaegne värsimeister poleks seda mingi hinna eest teinud, ning põlgab igasugust edukust ja selle ülistamist kui pelgalt tugevama õiguse õigustamist.
Muide, meie kolmas kirjanduslooline puu või jumalus – veidi varasemast ajast – Anton H. Tammsaare kirjutas ateistikuulsusest hoolimata ju üha Jumalast ja usust, nondega tema tegelased peavad ikka selle kõigema võitluse. Olgu maal kraavi kaevates või linnas kooliharidust taga nõudes. Põrgupõhja Jürka on aga justkui ümber sündinud Martin Luther, kes kõiki lakkamatult tüütab oma tahtmisega õndsaks saada. Ise veel kirjaoskamatu!
Haridusminister Tõnis Lukas rõõmustas selle kooliaasta alguses, et majanduslikult rasked ajad on rahva taas õppima sundinud. Õigusteaduskonda pole õppurite nappus kunagi kummitanud, aga ka Tartu ülikooli usuteaduskonda võeti sel aastal vastu kõigi aegade suurim hulk uusi üliõpilasi. Millisest maailmast on nende riik ja kas nad ehk otsivad armulist Jumalat, ei oska öelda, sest enam me kandidaatidega ei vestle. Küsimata jäid ka kõik need küsimused, millele iga haritud inimene tänapäeval justkui peab vastust teadma, mistõttu päevalehtedes igale maitsele sobivaid üha välja pakutakse. Näiteks sellised küsimused:
Kust tuleb majanduskriis ehk kas raha on maamunalt otsa lõppenud?
Mis muudab kliimat ehk kas tõesti mina kütan ilma?
Kas homopaare võiks ka muidu kirikus õnnistada või üksnes siis, kui nad on meessoost ja koos vaimulikupühitsusega ehk kes kellega käib ja mis ei käi mitte?
Miks sai Hansapangast Swedbank ehk mis tähendus on vene rahvusvärvide valge-sini-punase vahetamisel Romanovite dünastia must-oranž-valge trikoloori vastu, nõnda et iga pangaautomaatki meenutab stiliseeritud Georgi risti?
Kas prügi sorteerimine ja jäätmekäitlus päästab inimkonna või läheb kõik tegelikult samasse torusse ja viimaks on ikka üks suur p…hunnik?
Kas Jumal on tegelikkus ehk kes hoiab enese käes sünni- ja surmavalla võtmeid ning kontrollib demograafilisi arenguid (võimalikud variandid: rahvastikuregister, abordi- ja eutanaasiatehnoloogid, papa-mamma, kaitsevägi, Swedbanki laenudivisjon, kuri saatus…)?
Kas Jeesus on Jumala vastus inimesele või hoopis küsimus? Kas nii saabki ühest preester ja teisest prohvet, ühest Kross ja teisest Masing?
Mõistagi on lihtne näha, et tegelikult lähevad nii klassikuile kui kõigile muile korda vaid kaks teemat: armastus ja surm (popkultuuris muhendatult: seks ja vägivald, ka pisutki popiks pürgivas kirikus seetõttu piinlikul kombel pastorite sugu, geiabielud ja abort), kõik muu on kas variatsioonid või puru silmaajamine.
Mul on kaks väga armast sõpra, kellega oleme noorest east koos pilli mänginud, napsu võtnud ja maailma asju paika pannud. Oli kaks sõpra. Mihkel suri vähem kui kuu aega tagasi 44aastasena insulti. Püstijalu, nagu pidavat surema puud ja jumalad. Ühel on siis jälle vastused käes.


Urmas Petti,
Eesti Kiriku kolumnist

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)