Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Püsivad tänu Jumala armule

/ Autor: / Rubriik: Uudis, Uudised / Number:  /

6. septembril 1978. aastal kell kuus õhtul pühitses Edgar Hark Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus õpetajaks Joel Luhametsa ja Leevi Reinaru. Täpselt 25 aastat hiljem meenutati toimunut tänumeeles Tartu Pauluse kirikus.
Tänujumalateenistusel teenisid peapiiskop Jaan Kiivit ja õpetajad Joel Luhamets, Leevi Reinaru ning Peeter Paenurm.
Kogu teenistuse mõte keskendus inimese ja Jumala ümber, kuidas Jumal kasutab oma tööriistana inimesi ja mis on see, mis teeb inimesest inimese.
Jutlustas Lääne-Nigula koguduse õpetaja Leevi Reinaru ning soovis kõigile kirikulistele usaldust Jumala vastu: «Kui kardame Jumala armust elada, oleme kaotanud lootuse.»
Südantliigutav teenistus lõppes kolleegide ja koguduseliikmete rohkete õnnitlustega.
«Nad on väga armastatud õpetajad, see maksab nende kohta täiel määral. Nad on mõlemad jõudnud silmapaistvale kohale – Joel konsistooriumi assessoriks ja Leevi Misjonikeskuse juhatajaks. See tunnistab ise nende tööd, nende väärtust ja milliste silmadega on kolleegid ja ametivennad neid vaadanud ja neid hinnanud. Väärt mehed, tänu Jumalale, oleks selliseid rohkem,» andis ordinatsioonitähtpäeva tähistanud õpetajatele hinnangu peapiiskop Jaan Kiivit.
1. Kust tuli kutse saada vaimulikuks?
2. Kas see oli tolle aja konteksti arvestades kerge otsus?
3. Missuguseid muutusi on 25 aasta jooksul toimunud?
4. Kuidas te tunnetate valitud tee õigsust?
5. Mida tähendab olla ordinatsioonivend?
6. Missuguseid kogudusi olete teeninud?

Joel Luhamets
(51):
1. Ega täpselt tea, otsus küpses aeglaselt. Hetkel, kui see mõte tuli, ei olnud võimalik elu muuta, nii sai mõte küpseda. Suurem usuline murrang oli 1972. aasta sügisel, hakkasin siis aktiivselt kirikutes tegutsema, korraldama igasuguseid misjoniüritusi, nii palju kui tol ajal võimalik oli.
Kuna vene ajal kool pooleli jätta oleks tähendanud paariks aastaks sõjaväkke minekut, oli mõistlik lõpuni käia. (J. Luhamets lõpetas Tallinna Polütehnilise instituudi – toim.) Lisandus kohustuslik tööaeg, see andis aega rahus julgelt lõpuni mõtelda. Tööle läinud, otsisin juba mõne õpiku välja. Elmar Salumaa koondas enda ümber poisse ja ta oli mu vanemate vana tuttav ja mul tekkis instituudi ajal temaga hea kontakt. Üliõpilasmaleva ajal sai tema juures korraldatud jumalateenistusi.
Minu liigse aktiivsuse tõttu ei pidanud ma kolme kohustuslikku aastat lõpuni töötama ja sain viia avalduse Usuteaduse Instituuti.
2. Ma ei ela seda sugugi üle, see oli vaimustus, innustus.
3. Vaimulikud probleemid, usuletuleku, patu, patutundmise probleemid on täpselt samad, need ei sõltu riigikorrast, rikkusest ega vaesusest, need on ühesugused. Tänapäeval on materiaalsel suurem kaal kui nõukogude ajal, siis oli usuline otsustus kaalukam, see tähendas ka majanduslikest soosingutest ilmajäämist.
Ma ei tea, kas otsus oli mulle kerge, mulle ei ole antud seda otsust teha. Tegelikult ei muutu elus palju, inimene kas usub või ei usu. Ainult sõprade ja naabrite suhtumine võib muutuda. Aga vaimsed probleemid, kahtlused ja kõhklused on kõikidel aegadel ühesugused.
4. Vaimuliku juures on ikka nii, et kui inimesed sind vajavad, on asi õige. Kui ka inimesed ei vajaks, kaasneb kutsumusega ikkagi veendumus, et see on maailma kõige tähtsam asi.
5. Esiteks seda, et enamvähem ühtemoodi on läbi elatud ajad. Õpetajad, kes tulevad 10 aastat hiljem, nende kogemus on teistsugune. Ordinatsioonivend tähendab, et meil on pea ühesugused kogemused elust, teineteisemõistmine. Arvan, et Leevi on kingitus meie kirikule ja ma olen väga tänulik, et Leevi on selle töö peal. Selles ametis saab püsida tõenäoliselt tänu Jumala erilisele armule.
Tänane aastapäev on tähtis, sel päeval tänatakse Jumalat, see ei ole inimlik tähtpäev, inimesena ei oleks see võimalik olnud, olen selles veendunud. Inimesena oleks rumalus teha selliseid otsuseid, nagu sai tehtud. Kirikutöö on Jumala asi, ka muudes kiriklikes töödes, mitte ainult õpetaja töös. Nii et olen tänulik Jumalale.
6. Kuressaare ja Kaarma kogudust teenisin aastatel 1978–89, siis vahepeal Põltsamaa kogudust ja 1997. aastast olen Tartu Pauluses.
Leevi Reinaru
(46):
1. Mu isa on olnud vaimulik Rannamõisas, Randveres ja Pranglis. Sain koguduses kaasateenimise kogemuse, see on kindlasti mõjutanud. Otseselt ei ole vanemad mu otsust kallutanud. Valmistusin pärast keskkooli lõppu astuma kunstiinstituuti, aga kui oli vaja teha valik, siis tundsin südames, et meelsamini pühendun teoloogiaõpingutele. Selline seesmine äratundmine tuli.
2. Eks see oli raske otsus, ühiskond ei mõistnud seda ja mõistis pigem hukka, aga mina talitasin oma südametunnistuse järgi.
3. Jutt, mida räägin, on ikka sama, aga suhtumine on palju muutunud. Tol ajal oli kirik olukorras, kus vanemad inimesed pooldasid kirikut, aga peal oli ühiskondlik surve: tööd ja tegevust jälgiti ja seda tuli teha riskides. Praegu saab kõigiga vabalt ja organiseeritult teha nii kasvatus- kui ka misjonitööd. Suurim erinevus ongi võimalus teha tööd. Inimesed on üllatavalt vastuvõtlikud ka praegu. Tol ajal oli vaimulik ametlikult põlatud vaenlane, aga inimeste toetav ja mõistev hoiak oli ka siis tuntav.
4. Ma ei ole olnud näljas ega otse peksa saanud, et peaks kahetsema. Minu amet on andnud palju võimalusi näha inimesi ja maailma. Kõik vajalik oli mul olemas ka siis, kui kirik oli põlatud.
5. Mina kui maakiriku papp tunnen uhkust, et mul on nii tähtis ordinatsioonivend. Muidugi on oluline sõprus. Meil on koguduste vahel tore koostöö: noored käivad vastastikku üritustel, ka misjonikoolitusi teeme koos.
6. Teenisin aastatel 1978–80 Avinurme ja Tudulinna kogudust, siis tuli 2 aastat sõjaväge ja 1982. aastast olen Lääne-Nigulas, 1983 lisandus Noarootsi ja 1991 Nõva kogudus.
Rita Pokk