Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Pühitsen elu

/ Autor: / Rubriik: Jutlus / Number:  /

Ja Jeesus tuli pühakojast välja ja läks edasi. Ja ta jüngrid astusid tema juurde talle pühakoja hooneid näitama. Jeesus hakkas rääkima ja ütles neile: «Eks te näe seda kõike? Tõesti, ma ütlen teile, ei jäeta siin kivi kivi peale, mida maha ei kistaks!» Aga kui Jeesus istus Õlimäel, astusid jüngrid ta juurde ja küsisid omavahel olles: «Ütle meile, millal see kõik tuleb ja mis on sinu tulemise ja selle ajastu lõpu tunnustäht?» Ja Jeesus vastas neile: «Vaadake, et keegi teid ei eksitaks!» Sest paljud tulevad minu nime all, öeldes: «Mina olen Kristus!» ja eksitavad paljusid. Aga kui te kuulete sõdadest ja sõjasõnumeid, siis vaadake, et te ei ehmu, sest see kõik peab sündima, kuid veel ei ole lõpp käes. Sest rahvas tõuseb rahva vastu ja kuningriik kuningriigi vastu ja on näljahädasid ja paiguti on maavärinaid. See kõik on aga sünnitusvalude algus. Siis antakse teid ahistusse ja teid tapetakse ja te saate kõigi rahvaste vihaaluseks minu nime pärast. Ja siis pahandavad paljud ja reedavad üksteist ja vihkavad üksteist. Ja palju valeprohveteid tõuseb ja need eksitavad paljusid. Ja kui ülekohus võtab võimust, jahtub paljude armastus. Aga kes peab vastu lõpuni, see pääseb. Ja seda Kuningriigi evangeeliumi kuulutatakse kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp.
Mt 24:1-14

Viimsepäevakuulutus tähendab seda, meid ümbritsev elukorraldus ei ole määratud jääma igavesti. Viimsepäevakuulutus võib tunduda kohatu, kui selles näha hirmukülvi. Viimsepäevakuulutus on aga meeldiv, kui see tuletab meelde teistsuguse elu võimalust. Elu, mis erineb meie elutegelikkusest.
Jeesus kuulutas inimestele teistsuguse elu võimalust. Kui rahvas käis Jeesuse järel ja kuulas Tema õpetust Jumala õigusest, siis inimesed, kes olid Jeesuse läheduses, tunnetasid: Jumal on hea. Paljudes küpses tahe: meie tahame selle hea Jumala teedel käia. Jumala seadus teeb meid vabaks ja vallandab meie isiksuse võimalused. Jeesuse kuulajatest said Tema jüngrid. Kui Jeesus toitis viit tuhandet meest, näitas Ta neile, kõrbes kõndijaile, Jumala riigi ligiolu. See on teine võimalus kiirustava ja Jumalat unustava argipäeva kõrval.
Kuid midagi pidi Jeesus rääkima veel. Elu pole nii lihtne, et mõttele järgneb tegu ja sellele kordaminek. Paljud jäävad poolele teele. Ja veel, kui inimesed maailmale ja patule selja pööravad, siis maailm ei andesta seda. Kes halvale seltskonnale selja pöörab, selle juures nähakse tema vigu. Ta on üks vilets inimene. Maailm tahab inimesi tagasi oma reeglite juurde.
Siinkohal tuleb kohtumõistmine. Jeesus ütleb jüngritele, et te kuulete sõjasõnumeid, te näete äraandmist. Jeesuse jüngrid saavad kuulda, et nad on konkurentsivõimetud, kasutud inimesed. Nende jõud ja tarkus on vähene, neil pole maailmas kohta. Maailm mõistab kohut Jeesuse jüngri üle. Ja Jumal omakorda mõistab kohut maailma üle.
Üks vald tahtis kiriku käest arengukava. Eks varsti pea koguduse vaimulik käima vallamajas arenguvestlustel. Avalikkus tahab kontrollida, kas kirik on ka elust õppinud, kas kirik on valmis tänapäeva eluks. «Maailma arengutega vastuollu minnes kirik sureb.» Kirik peab igas uues olukorras leidma uue tee inimestega ümberkäimiseks. «Kas oskate juba elada meie ajale kohaselt?» Kuid kas see ongi oluline? Maailm on ise kohtu all. Kas maailm on elust õppinud? Jeesus ütleb, et te kuulete sõjasõnumeid, kuid lõpp pole käes. Te näete äraandmist, leerivahetust, kuid lõpp pole käes. Millegipärast on kirik määratud need kaotused üle elama, just nimelt, neist kauem elama.
Postimees (25. nov) kirjutab: «EELK-st kuuleme enamasti kahel korral aastas: jõulude ja munapühade paiku … Ülejäänud aegadel, kui kirikul pole just probleeme kinnisvaraga või käsil mõnda küsitava väärtusega kohtuprotsessi, ei tea me kirikust midagi.» Kuid kas maailm on kuidagi positiivsemalt nähtav? Sama hästi võiks öelda, et linnapead näeb vaid paaril korral aastas, eelarve vastuvõtmise ajal ajalehes ja mõne uue tehase avamise juures. Mida ta muul ajal teeb? Ja kas tal rahva elu küsimustes üldse seisukohti on?
Prohvet Jesaja räägib vastuolust uskliku elu ja maailma tegelikkuse vahel: «Vaata taevast alla ja näe oma pühast ja aulisest eluasemest. Kus on su püha viha ja võimsad teod, su seesmine liigutus ja su halastus? … Oh, et sa ometi käristaksid taevad lõhki ja tuleksid alla!» Ega Jesaja polegi nii taipamatu kaasaja asjades! Ta näeb inimeste elu, kui vähe maksab usk Jumalasse. Ta näeb kahtlejaid, Ta näeb Jumala eitajaid ja ka nende edukust. Kuid Jesaja ei kiida neile takka. Jesaja väljendab igatsust, et Jumal tuleks ja seaks asjad nii, nagu on õiglane. Ja see igatsus muudab maailma. Selle igatsusega näitab usklik, et ta ei anna maailmale järele. Ükskõik, mida maailm ei teeks, tema ootab Jumala väe ilmumist.
Murdeeas nooruk näeb nõmedat maailma, ent arvestab teistsuguse elu võimalusega. Ka uskliku elu juurde lausa kuulub teistsuguse võimalusega arvestamine. Eks ole ju meie igaühe usklikuks saamise juurde kuulunud tunnetus: ma olen leidnud midagi uut. Kui teised minu tõsiduses kahtlevad, siis see tuleb vaid sellest, et nemad pole leidnud seda, mille mina juba leidsin.
Ja murdeeas noore järjekindlusega usub kristlane: maailm minu ümber on hingestatud kuidagi teisiti. Ka mets minu kirikutee ääres räägib minuga kuidagi teisiti kui muude inimestega. Teised näevad siin puitu või seeni, mina aga näen seda lähtudes selle Loojast, see on Jumala kingitus, vaikne palvepaik ja mida iganes. Mõistmise sügavust pole vaja häbeneda. Usklik tunneb, et tahab oma olemisega ja Jumala läheduse tundmisega otsekui pühitseda ja ülendada argist elu enese ümber.
Teadmine, et olen leidnud midagi uut, paneb mind teisiti elama ja teisi asju tahtma. Kuidas võiksingi enam mõelda, et «eluga peab kaasas käima». Mina panen elu teisiti käima. Näen enese ümber pühitsemata elu, tahan selle pühitseda.
Vallo Ehasalu,

Elva koguduse õpetaja