Pühapäeval on palmipuudepüha

Palmipuudepüha peetakse nädal enne esimest ülestõusmispüha.

Evangeeliumitekstid kõnelevad sellest, kuidas Jeesus sõidab eesli seljas kuningana Jeruusalemma. Rahvas, kes juubeldab, lootes oma silmaga näha tõotatud valitseja saabumist, saab peagi kuulda, et nüüd käib kohus selle maailma üle ja kihutatakse välja selle maailma vürst. /…/ Rahvahulk vastas siis Jeesusele: «Meie oleme Seadusest kuulnud, et Messias jääb igavesti. Kuidas sina siis ütled, et Inimese Poega peab ülendatama? Kes see Inimese Poeg on?» (Jh 12:34)
Palmipuudepühal asub kirik kaasa elama Kristuse viimasele eluetapile.
Omaaegse sündmuse meenutamiseks on palmipuudepühal toodud kirikusse palmioksi. Neid on kantud protsessioonis, kirikulised tulevad sel päeval teenistusele lauldes ja okstega lehvitades, meenutades Jee­suse-aegseid sündmusi Jeruusalemmas. Kui palmioksi pole, kasutatakse paju- vm urbi.
Ka läbi nõukogude aja, kus kiriklikke sündmusi suurt ei teatud ega tähistatud, oli paljudes peredes levinud komme palmipuudepüha hommikul teisi urvaokstega üles vitsutada; levis uskumus, et see, kes varakult üleval, on kogu aasta virk.
Tõenäoliselt on taolise kombe taga ka vanad kiriku traditsioonid, kus pühitsetud okstel arvati olevat mõju nii haigustest vabanemisele kui inimese paremaks muutumisele. Majaõnne jaoks on kirikuist oksi ka koju viidud ja neist riste tehtud.
Palmipuudepühaga algab suur ehk vaikne nädal, teatud mõttes kirikuaasta kulminatsioon, mil meenutatakse Jee­suse viimaseid maiseid päevi, õhtusöömaaega, tema surma ja kõikvõimsust ülestõusmise läbi.
Mari Paenurm