Pühakoda on teiseks koduks

21.12.2005 | | Rubriik: Määratlemata

Leonhard Laanemaa (72) elu on  kulgenud kindlal usuteel.


Leonhard Laanemaa
pühapäevahommiku kindlaks sisuks on jumalateenistus.

Paarkümmend aastat Tartu Maarja koguduse
kirikuvanema ametis olnud mees on kodust kaasa saanud eluhoiaku, mis teda igal
ajal ja igas olukorras kandnud. «Ususädeme on mulle andnud vanaema,» ütleb
Peipsi-äärses Laane külas sündinud ja 17. eluaastani seal elanud mees.

Kui lapsena rõõmsalt

Laanemaade kodutalus kasvas 8 last, pime
vanaema oli «lastekarjas», kui vanemad tööd rügasid. Vanaema teadis peast
lauluraamatu laule, aitas lastel palvet lugeda.

«Isa sammus vanaema jälgedes. Iga kord, kui
ta teele läks, istus vaikselt vankris, pani käed kokku ja lõi risti ette. Eks
ma olen elus näinud, kuidas Jumal hoiab ja saadab neid, kes Tema poole
pöörduvad. Ei tasu karta, kui oled Jumala kaitse all, ei lange sul siis
juuksekarvagi.»

17 ha maad, mida metsa raadamisega pidevalt
juurde võideti, ja kalarikas järv pidi pere ära toitma. «10–11 inimest istus
lauas,» meenutab Leo ja mõtleb tänagi tänus oma isale, kes suutis pereelu hästi
korraldada. «Isa sõitis ikka pühapäeviti Mehikoorma kirikusse. Ega meid lapsi
iga kord kaasa võetud. Olime vast 4–5aastased, mäletan, kui isa väravad lahti
tegi ja vankrisse istus, jäime meie õuemurule taga nutma, et meid maha jäeti.»

Leo ristiti Mehikoorma kirikus, leeris käis
ta Räpinas, sest selleks ajaks oli Mehikoorma kirik sõjas maha põlenud.
Leeriõnnistuse sai ta 29. juulil 1956. aastal õpetaja Johannes Sillalt.

Kaunim linn on Eestis Tartu

Kui oled lahtiste kätega, ei jää kusagil
hätta. Pärast sõjaväeteenistust linna tulnud, proovis Leo mitut ametit, töötas
parvetuses ja aparaaditehases. Pikemalt mehaanikuna Heidemanni trükikojas, kus
tal oli «propusk», mis lubas ruumi, kus seisis erilise valve all trükimasin.
Pensionile jäi ta mööblikombinaadist, kus oli töötanud paarkümmend aastat.

Leonhard ja Agnes Laanemaa ja nende vanema
poja Raivo pere elab pea pool sajandit tagasi ehitatud kodus Tartu äärelinnas
Sepakuru tänavas. Sõjaväest tulnud noore mehena polnud Leol linnas kindlat
eluaset. Ja kui miilitsad teda sissekirjutuse puudumise pärast kimbutama
hakkasid, läks ta täitevkomitee esimehe jutule, et majaehituseks krunti saada.
«Poisike olin, mis ma ehitusest teadsin ja raha ka ei olnud,» meenutab Leo,
kuidas ta 500 kõrvalepandud rublaga 1957. aastal majaehitusega pihta hakkas.

Laanemaade perre sündis kolm poega. Igal on
oma elu ja saatus: Raivo on loomaarst, Ülo töötab Tarmekos ja Avo on õppinud
muusikuks. «Miniad olid mul ristimata ja leeritamata, aga Jumal tuli appi ja
kõik poisid said pühasse abielusse seatud.» Lapselapsi on sündinud neli.

Oma käed sa laota

Jumalateenistustel hakkas Leo käima ülejõel
Peetri kirikus. 7. juunil 1987. aastal õnnistas õpetaja Otto Tallinn Leonhard
Laanemaa ja Robert Konti Maarja koguduse kirikuvanemaks. (Peetri kirik pakkus
toona peavarju kahele kogudusele: nii enda omale kui ka Maarja kogudusele.)
«Ega töö juures selle peale väga hästi vaadatud,» ütleb Leo.

Legendaarne Maarja kirikuvanem Herbert
Rauba oli selleks ajaks olnud ametis 18 aastat. «Raubalt oli palju õppida,
täpsust ja usukindlust,» ütleb Leo, kes tänaseks on ise saanud kõige vanemaks
kirikuvanemaks viie sama ameti kandja hulgas koguduses.

Maarja kogudus lahkus Peetri kirikust, kui
kliinikumi käest saadi tagasi kogudusemaja Õpetaja tänavas. «Kui haigla välja
kolis, hakkasime vaheseinu maha võtma. Seal olid väiksed kabinetid, igas oma
veevärk sees, kaks röntgenit, filme mitu kapitäit. Eks me ise kõike tegime,
pühapäeval jumalateenistusel kutsuti inimesi appi remonditöödele,» räägib Leo,
kes ei mõista, miks siis kogudusele kirikut ei tagastatud, kui ometi nii palju
maju nii paljudele tagasi anti. «Kas need kõrvalhooned on nii tähtsad, et ei
taheta varandusest loobuda?»

Kirik, püha paik

Leo usub, et ka kirik tuleb kord koguduse
kätte. «Usku mul selleks on.» Herbert Rauba ja õpetaja Villu Jürjo eestvõttel
käidi aastaid tagasi pea igal pühapäeval oma kiriku ehk siis Maaülikooli võimla
trepil palvetamas.

«Ma olen kuue õpetaja all olnud,» ütleb Leo
ja loeb vaimulikud üles: «Richard Sisask, Otto Tallinn, Villu Jürjo, Peeter
Vigel, Gustav Kutsar ja Peeter Paenurm. Igal mehel on oma käekiri olnud, ei saa
ju ühtemoodi ollagi. Sisask oli kõva ja selge häälega, Tallinn maheda häälega.
Tema jaoks ehitasin Peetri kirikusse võimendi, et hääl ikka kosta oleks. Jürjol
oli hea pagas ja võis jutlust ütelda ka ette valmistamata; mulle ta meeldis,
oli kõva ehitaja. Vigel oli meil lühikest aega.»

Leo ootab pühapäeva ja valmistab ennast
selleks ette. «Minu isa ei söönud ka hommikul, kui kirikusse läks. Ütles, et
läheb lauakirikusse, sellepärast. Ma ikka võtan pisukese pala hommikul, päev on
pikk,» ütleb mees, kellele pühapäevane jumalateenistus annab helge meele ja
jaksu kogu nädalaks. Et jõuaks uut pühapäeva oodata ja kohtumist oma Issandaga.

Sirje Semm

 

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)