Esileht » Arvamused » Arvamus »

Pühakoda ja remondiraha

21.10.2009 | | Rubriik: Arvamus

 Prantsusmaal on tuhandeid huvitavaid kirikuid, millest umbes 45% on ehitatud keskajal ning mida elanikud – ka uskmatud – peavad oma kodukoha «isikutunnistuseks» ja meeldivaks küllakutseks turistidele.
Sajandite jooksul on aga aeg, tuuled ja vihmad hävitustööd teinud ja paljud neist jumalakodadest kipuvad varemetesse vajuma. Parandamine on kallis. Ja kes parandab? Samasugune olukord on küllap tuttav ka Eestis, kus leidub hulgaliselt keskaegseid pühakodasid.

Omaniku rahakott on õhuke
1905. aastast saadik, kui kirik ja riik lahku lõid, kuuluvad kõik enne seda ehitatud pühakojad Prantsusmaal vallale või linnale, välja arvatud katedraalid, mille omanik on riik. Remondikulud on normaalselt omaniku kanda.
Kuid vähesed vallad ja linnad on nii rikkad, et võivad mõne katuse või uue kellatorni ilma pikema jututa välja maksta. Piiskopkonna rahakott on ka tavaliselt pooltühi ja koguduse korjandused osutuvad tarviliku summaga võrreldes tähtsusetuks.
Mida teha? Vastutavad tegelased peavad välja mõtlema üritusi, mis tooksid raha sisse ja tunnistaksid ka, et kirik on kogukonnale tarvilik ehitis. Paljud arvavad, et peamine hädaoht seisnebki selles, et eriti dekristianiseerunud maakondades ei kasutata pühakoda sama intensiivselt kui minevikus. Ja sel puhul tunneb ka valla- või linnavalitsus remondi vastu vähem huvi.

Kirik pole harilik hoone
Kirikud moodustavad osa antud maa kultuurist. Tundub loomulik nende tulevikku seostada kultuuriprogrammidega.
Praegu juba organiseeritakse mõnes kohas kontserte ja kunstinäitusi. Võiks ka korraldada seminare, uskudevahelisi dialooge, luua keskusi, kus käsitletakse ühiskonna aktuaalseid küsimusi.
Kõik, kes praegustest vaidlustest ning nõupidamistest osa võtavad, nõustuvad põhimõttega, et pühakoda peab jääma kõigepealt usutalituste valdkonda ja alles siis avanema muuks otstarbeks. Kirik erineb harilikust hoonest ja seda erinevust tuleb respekteerida, ka siis, kui seal toimub midagi ilmalikku.
Lubatu ja lubamatu piiri tõmbab juba valitsuse seisukoht: ministeeriumidevaheline ringkiri 21. aprillist 2008 nõuab, et iga ilmalik ettevõte pühakoja raamides peab kõigepealt saama koguduse preestri loa ja arvesse võtma ehitise sakraalsust. Igal juhul on pühaduse teotamine ja mõnitus keelatud!
Aga vaatamata prantsuse teoloogide kõrgele tasemele ei ole veel suudetud täpselt defineerida, kus algab ja lõpeb sakraalsus.
Arvan, et kõige olulisem on siin ettevõtjate vaimne kuuluvus. Inimesed, kellele usaldatakse mingi ürituse korraldamine pühakojas, peaksid tingimata olema veendunud kristlased.
Ainult siis – ja Püha Vaimu abiga – suudavad nad oma ülesannet õigesti täita.


Fanny de Sivers
,
esseist

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)