Pühakirja neljakordsest mõttest 5. osa

5.
Ometi ei saa kirikuisade eksegeesi kõrvale heita. Nende interpretatsioon vastas tolleaegse teadusmaailma standarditele, ent lisaks sellele on see osutunud pikka aega pühakirja õndsusloolise mõistmise vahendiks, mis alati jättis võimalikuks kerygma seostamise kaasaja situatsiooni ja inimestega. Sellega saavutas pühakiri sisemise seose usueluga, nagu see mõjus liturgias, homiilias ja spiritualiteedis viljakalt – mida moodsa ajaloolis-kriitilise eksegeesi kohta ei saa öelda.
Uues Testamendis endas esinevate tüpoloogiliste kirjaseletuste puhul on tegemist väitega, et mingi Vana Testamendi sõna või tegelane viitab oma täidumisele Uues Testamendis või üks õndsuslooline fakt osutab teisele, kõrgemale tasandile, kusjuures tüüpika eeldusena kehtib pühakirja enda antud või kirikuisade traditsioon (nagu Aadama-Kristuse-paralleelsus Rm 5:12–19 või Gn 3:15 mariaanlik tõlgendamine). Selle mõistmisega kaasneb sensus plenior’i eeldamine, millest piibellik autor ise ei pidanud teadlik olema, aga mille annab kiriku traditsioon pühakirja kasutamisel.
Gadameril on põhjust väita, et me kohtame mingit ajaloolist objekti ainult tema mõjuloo (Wirkungsgeschichte) kaudu, mis kujundab määravalt meie tänapäevast mõistmissituatsiooni. Mõistmine on alati samal ajal «horisondilahustumise» (Horizontsverschlezung) protsess ja seega mõjulooline sündmus.
Ainult ajaloolis-kriitilise meetodi ankurdamine kirikliku usutraditsiooniga, millest kirikuisade vaimsed saavutused ja keskaja teoloogid ei ole olematuks mõeldavad, ainult pühakirja, traditsiooni ja kiriku hermeneutilise ringi tunnustamine ja rakendamine võimaldab eksegeesil õnnestuda. Seda hermeneutilist ringi tõsiselt võttev eksegeet teab, et on võimalik avatud ajaloolis-kriitiline uurimine, mis transtsendeerib ajaloolist leidu. Selle annab kiriku elav traditsioon ja usuteadvus.
(Lõpp.)
Toomas Paul, teoloogiadoktor