Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Püha on see, kelle süda igatseb Jumalat

/ Autor: / Rubriik: Jutlus / Number:  /

Seepärast, vöötanud oma mõistuse niuded ja olles täiesti kained, lootke armule, mida teile pakutakse Jeesuse Kristuse ilmumises. Nii nagu kuulekad lapsed ärge ka teie kohanege oma kunagise teadmatuseaja himudega, vaid saage pühaks kogu oma käitumisega, nii nagu on püha see, kes teid on kutsunud; sest kirjutatud on: «Olge pühad, sest mina olen püha!» Kui te hüüate Isaks teda, kes mõistab erapooletult kohut igaühe tegude järgi, siis elage kartuses oma majalisepõlv…
(1Pt 1:13–17)

Juulikuus 64. aastal pKr oli Rooma linn leekides. Tuhanded inimesed jäid kodutuks. Põhjuseks peeti süütamist. Paljud arvasid, et selle taga seisis keiser Nero oma uhkete ehitusplaanidega. Vältimaks rahva raevu, leidis keiser ise sobiliku patuoina – kristlased. Neid peeti niigi imelikeks: nad joovad kellegi verd ja söövad ihu, peavad mingeid armastuse pidusid, kus antakse üksteisele suud ja puistatakse südant. Rooma kristlastel algas nüüd ränk aeg. Neid visati koerte ja lõvide ette, löödi risti, pandi põlema tõrvikutena, lohistati mööda tänavaid vankri järel jne.
Sellel ajal kirjutas apostel Peetrus kirja «hajali elavatele majalistele», kristlikele kogukondadele, kes kas juba kannatasid tagakiusamise all või oli selle puhkemise võimalus käeulatuses. Võimalik, et ta ise oli sel ajal Roomas. Peetrus tahtis julgustada vendi-õdesid Kristuses. Maailmas ei ole alati hea olla, aga õnneks ei piirdu meie elu ainult selle maailmaga. Tõeline kodu on taevas. Jumala arm viib koju, olgu sellel kristlase lootus ka kannatustes.
Peetrust kutsutaksegi lootuse apostliks. Mees, kes oli ise kogeda saanud Jeesuse armu ja andestust, oli omandanud kindla usu ja usalduse. Armu usaldada saabki seda kogenu. Armu kogeda aga saab see, kes oma pattu tunneb. Mõnikord ütleb inimene, et ta on nii patune, et ei saa kirikusse tulla. Sagedamini aga, et ta pole pattu teinud ja seega pole tal ka kirikusse asja.
Peetrus oli teinud suurimat pattu – salanud oma Issandat. Seejärel aga saanud tunda ka suurimat andestust. See mees teadis, et Jeesust saab usaldada. Kui Ta on tõotanud olla igavesti nendega, kes Temasse usuvad ja Teda armastavad, siis nii see ka on. Meil on ka see tõotus, et ükskord tuleb Jeesus Kristus tagasi. Selle sündmuse aega, kohta ja toimumisviisi ei ole meile teatatud ja selle väljauurimist ei ole meile ülesandeks tehtud. Meie ülesanne on aga selleks sündmuseks valmistuda. Tänases kirjakohas on kaks sellekohast nõuannet: lootke armule ja saage pühaks.
Mõnikord püüavad inimesed kõigest väest pühaks saada. Nad viskavad välja kõik raamatud peale Piibli ja ehk ka mõne vaimuliku trükise, keelduvad tantsimisest, kuulavad ainult hardaid kirikulaule, ei paljasta ka suveajal oma jalgu ja õlgu, lükkavad otsustavalt tagasi neile pakutud likööritäidisega kompveki jne. Tulemuseks on aga ainult kibedus hinges elamata elust ja halvemal juhul ka ligimeste murtud hinged. Kas ei ütle mitte uustestamentlikud põhimõtted meile: olge need, kes te olete! Ärge mängige kedagi teist, võtke maha võltsvagaduse maskid. Usaldage Jumalat, sest Tema jaoks ei pea näitlema.
Otsige üles oma tõeline mina ja andke see üle Jumalale, teadmises, et Tema ei hävita, vaid kirgastab. Ta teeb meid ilusaks, sest püha – see on ilus! Püha on see, kelle süda igatseb Jumalat, kes on eraldanud oma südame Tema jaoks. See, kes hommikul ütleb: Issand, ole minuga kõiges täna. Ja õhtul lausub: ma tänan Sind, Issand, et Sa mind hetkekski maha ei jätnud. Pühale Margaret Alacoque’ile ütles kord Jeesus, et viimselt ei loe midagi muud kui vaid süda.
Ma usun, et Jumal kurvastab sellest, kui need, keda Tema armastab, ei usu Tema headusse ja armulikkusse. Teisalt aga tunneb Ta head meelt meie usaldusest, sellest, kui me kõiges Tema armastavat ja hoolivat südant näeme. Psalmist annab sellest teada: Issandal on hea meel neist, .. kes loodavad tema helduse peale (Ps 147:11). Inglise keeles võib helduse asemel leida veel rõõmustavama sõnapaari: vankumatu armastuse. Seega on Jumala rõõm meie lootus Tema peale. Inimese omaosalus jumalikus armus on lootus.
Selleks, et loota armule, annab Peetrus meile nõu vöötada oma mõistuse niuded ja olla täiesti kained. Vöö hoiab rõivast koos. Pauluski räägib efeslastele vöötamisest – teie niuded olgu vöötatud tõega (Ef 6:14). Sobiks ehk need kaks vöötamist kokku panna? Mõistuse niudeid tõega vöötada oleks arukas. Ka kaine olla on arukas. Viinauim moonutab reaalsust, ei saa enam aru, mis on tõde ja mis hallutsinatsioon. Samamoodi on see ka vaimse purjusolekuga. Igal inimesel on omad lõksud, mis tema vaimset reaalsust hägustavad. Reaalsus, tõde on aga see, et Jeesuse Kristuse ilmumises on meile pakutud arm, mille peale on meil lootus. Lootus ei jäta häbisse!

Imbi Arro
Imbi Arro
,
Tapa koguduse diakon

Detsembri jutlused on kirjutanud Järva praostkonna vaimulikud.