Preestrikuue paarist tikandist

Mitu kolleegi on küsinud, miks ma ei osale Vaimulike Konverentsil. Pole õige vastata, et ei viitsi, kuna seda vastust tõlgendatakse arvatavasti teisiti, kui see mõeldud on. Seepärast lisan paar sõna kommentaariks.

Esmalt ei osale seepärast, et on tekkinud tunne, et EELK liturgiauuenduses on valitsevaks arusaam, et kõige vagamad ja pühamad on need, kellel on kõige kirjumad kuued. Mul pole mingit huvi nendes vaidlusis osaleda, kuna ilmselt pole Jumalal ka midagi kirjukuueliste vastu. Ehk tõesti paistavad värvikad isendid Issanda loomaaias paremini silma. Kas aga hilpharakaks hakkamine taevateel see kõige tähtsam tegevus on, ei tea.

Kas liturgias tuleb paar halleluujat rohkem või vähem laulda? Vastaksin Pauluse kombel, et kes laulab, tänab selle eest Jumalat. Ja kes jätab laulmata ja selle eest Jumalat tänab, teeb samuti hästi. Aga pikalt ja põhjalikult vaielda selle üle, kas usutunnistust tuleb tunnistada enne või pärast jutlust, kutsub minus esile ületamatu laiskusehoo. Kui keegi tõstataks küsimuse selliselt, kas me usutunnistust ka sõna-sõnalt tõeks peame ja usume, siis tuleksin juba hea meelega kuulama.

Oma sõnakusega on tähelepanu äratanud Martin Lutheri Ühing. Tubli. Vahel jääb aga mulje, et ühing on asutatud kemplemiseks ühe sõna ümber: kas pastorit tuleb õpetajaks või preestriks kutsuda. Saaksin asjast paremini aru, kui ühingulased lisaks Lutheri talaari ja Preisi agenda säilitamise eest astuksid välja naispreesterluse ja sodomiitide vabaduste vastu. Siis oleks vähemalt tegu klassikalise konservatiivse liikumisega. Nüüd aga pean küsima, kas armsatel vendadel ja õdedel kirikus tõesti muud targemat teha pole, kui ühe sõna pärast vaidlemiseks ühing asutada?

Niisiis, andke mulle, armsad vennad, kes te tublisti oma suumõõka pruugite, andeks, kui mul tõesti on ükskõik, kas preestrikuuel paar tikandit rohkem või vähem saab olema või kas jumalateenistuses paar halleluujat rohkem või vähem lauldakse. Mina ju nagunii viisi ei pea.

Ja andke mulle andeks, kui ma oma mitteviitsimist liiga otsesõnu põhjendada olen püüdnud.

Villu Jürjo,
Narva Aleksandri koguduse õpetaja