Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Praostidest, praostkondadest ja sinoditest

/ Autor: / Rubriik: Määratlemata / Number:  /

Ida-Harju praostkonna sinodil tekkis selge arusaam, et praostide, praostkondade ja sinodite roll vajab EELK põhikirja ja kirikuseadustiku valguses uuesti mõtestamist ning senisest selgemat reguleerimist kiriku sisenormistikus.

Võru praostkonna sinod Põlva leerimajas. Kevaditi kogunevad EELK praostkondade sinodid aastakoosolekutele, kus esinduskogu funktsioonis organ kuulab aruandeid, kinnitab ja võtab vastu otsuseid. Artikli autor leiab, et sinodi õigused ja kohustused vajavad täpsustamist. Foto: Hannes Heinsar
Selleks on vaja algatada laiem diskussioon praostkonna olemuse üle, mis päädiks ki­riku­seadustiku muutmisega kirikukogu sügisistungjärgul. Loodan, et käesolev artikkel on ajendiks konstruktiivse mõttevahetuse algatamisel praostkonna mudeli ja praosti rolli üle.
Praostkonna õiguslikust tähendusest
EELK põhikirja (edaspidi PK) § 2 lg 1 kohaselt on EELK ja EELK kogudused juriidilised isikud, kuid praostkonnad mitte. Praostkond on EELK struktuuriüksus, mis koosneb kirikukogu poolt kindlaks määratud kogudustest (PK § 42 lg 1). Praostkonna sinod on praostkonna esinduskogu (PK § 42 lg 2).
Võib järeldada, et praostkond on sisuliselt EELK struktuuriüksus konsistooriumi koosseisus. Sellist järeldust toetavad ka PK § 14 lg 1 ja lg 2, § 15 ja § 20 ning kirikuseadustiku (edaspidi KS) § 64 lg 1 ja lg 5 ning KS § 328.
Siiski ei ole kirikukogu oma tahet väljendanud ühese selgusega. PK § 46 lg 1 põhjal võiks järeldada, et praostkonna sinodi volituste ulatus on oluliselt laiem kui konsistooriumi osakonnale omane. PK osundatud säte annab praostkonna sinodile õiguse kogudustele koormiste seadmiseks ning sätestab, et sinodi otsused on kohustuslikud tervele praostkonnale, tema kogudustele ja ametiisikutele. Selline õigus võib olla nii praostkonnal, mis on midagi muud kui konsistooriumi osakond, kui ka praostkonnal, mis on konsistooriumi osakond.
Ebaselgust ja vastuolulisust lisab KS § 1 lg 5, mille kohaselt praostkonna juhtimisorganid võivad võtta vastu otsuseid kohaliku kirikuelu korraldamiseks. See KS säte on vastuolus PK § 42 lg 2 mõttega, mille kohaselt praostkonna sinod on praostkonna esinduskogu. Esinduskogu ei ole a priori juhtimisorgan, kuigi teatud tingimustel võib olla ka juhtorgan.
Järelikult, praostkonnal kui EELK struktuuriüksusel ei peaks olema juhtimisorganeid, nagu on EELK-l või kogudustel. KS § 1 lg 1 kohaselt korraldavad EELK tegevust ja siseelu EELK põhikiri, sellega kooskõlas olevad kirikuseadused ja muud kirikukogu vastuvõetavad otsused.
KS § 2 lg 1 kohaselt lähtub KS põhikirjast. Otsest õiguslikku vastuolu siiski ei ole. Sisulist vastuolu ja ebaselgust süvendab KS § 286 lg 2, mille kohaselt konsistoorium kehtestab praostkondade vara käitlemise eri korrad. Praostkonnal EELK osakonnana ei saa olla oma vara ega selle registrit, vaid praostkonna vara, kui selline üldse on või tekib, peab olema konsistooriumi vara. Muidugi kui praostkonna vara ei ole mingi keerulise majandusliku ja õigusliku konstruktsiooni tõttu kellegi ühis- või kaasomand.
Segaduste ja vastuolude allikaks on ka KS § 288, § 289 ja § 291, mis annavad õigusliku aluse praostkonna eelarve koostamiseks. Praostkonnal EELK osakonnana võib olla oma eelarve oma eesmärkide saavutamiseks ja praostkonna haldusterritooriumil olevate koguduste ühisprojektide elluviimiseks, kuid see saaks olla ja peab olema konsistooriumi eelarve lahutamatu osis.
Seega, praostkonna õiguslik seisund vajab analüüsimist ja kirikuseadustikus selgemat reguleerimist.
Praost kui koguduste vaimulik järelevaataja
Praostil on oma ametiülesannete täitmisel peamiselt vaimulikule ametile iseloomulikud kohustused ja õigused. See on ka mõistlik, sest praost on preester, kes juhib praostkonda (PK § 14 lg 1). Praosti kümnest ametiülesandest (KS § 65) seitse on selgelt kiriku kesktaseme hingekarjasele ja järelevaatajale iseloomulikud, üks majandustegevuse juhile ja üks järelevalvefunktsiooni täitjale omane. Samuti on enamik praosti õigustest (KS § 66, § 403) seotud kiriku kesktaseme hingekarjase ja vaimuliku järelevaataja rolliga.
Seega võib tõdeda, et kirikukogu tahe on ilmselgelt väljendatud. Iseküsimus on, kuivõrd innustunult praostid oma praostkonna õpetajate, diakonite ja vikaarvaimulike hingekarjase ja koguduste vaimuliku järelevaataja rolli täidavad ning kuidas sellega hakkama saavad. Siit järeldub omakorda, et praostide kõrvale ei ole olemasolevatele piiskoppidele täiendavaid piiskoppe oma piiskopkondadega vaja. Pigem on kirikukogul ja konsistooriumil vaja praoste toetada nende rollide täitmisel.
Samuti võib praost EELK Konsistooriumi osakonnajuhatajana olla oma praostkonnas olevate koguduste organisatsioonilise (KS § 371) ja majanduselu järelevaataja. Nagu näiteks näevad ette PK § 20, § 35 lg 2, § 50 lg 1 ja § 64 ning KS §65 p 9, § 277 lg 2, § 279 ja § 281 lg 2.
Praostile selgelt kiriku keskastme hingekarjase ja koguduste vaimuliku järelevaataja ülesannete jätmine ei lähe vastuollu ka EELK kui episkopaal-sinodaalse kiriku põhialustega. Muidugi juhul, kui praosti valimise õigus jääb praostkonna sinodile, praostile jääb õigus olla kirikukogu liige ex officio ja sinodile jäävad veel mõned EELK esindusorganite valimiste ja tagasikutsumistega seotud õigused. Ebaselguse kaotamiseks praosti rolli asjus on kasulik kirikuseadustiku täpsustamine.
Sinodi õigused ja kohustused
Praostkonna sinodi kutsub vähemalt üks kord aastas kokku ja seda juhatab praost, peapiiskop või piiskop (PK § 43 lg 1). Seega ei ole kirikukogu praostkonna sinodile aktiivset ja intensiivset igapäevast ega küllaldaselt regulaarset tegevust ette näinud. See ei tähenda praostkonna sinodi kandva rolli vähesust episkopaal-sinodaalses kirikus.
Sinodi liikmed on ameti poolest praost, praostkonna koguduste õpetajad, abiõpetajad, diakonid ja praosti alluvuses töötavad vikaarvaimulikud (PK § 44 lg 1). Järelikult on sinod ennekõike vaimulikele ja vaimulike asjade ajamiseks mõeldud esinduskogu.
Siiski on praostkonna sinodile antud õigus seada koormisi praostkonna kogudustele ehk majandustegevusliku sisuga õigus (PK § 46 lg 1). Samuti on praostkonna sinodil muud põhikirjas ja kirikuseaduses sätestatud õigused ja kohustused. Oluline on siinjuures, et sinodi otsused on kohustuslikud tervele praostkonnale, tema kogudustele ja ametiisikutele.
Varem oli praostkonna sinodil õigus ja kohustus valida ka revisjonikomisjon või revident ja viia läbi revisjone, kuid vajadus nende järele langes ära ja seda ei ole enam ka kiriku põhikirjas.
KS kohaselt kuulub praostkonna sinodi võimkonda lisaks põhikirjas nimetatule praostkonna majandusaruande ja eelarve vastuvõtmine; praostkonna tegevusaruande heakskiitmine; praosti ettepanekul praostkonna nõukogu liikmete valimine; revisjonikomisjoni või revidendi valimine oma liikmete hulgast neljaks aastaks ja revisjoni määramine; ühe peapiiskopi kandidaadi ülesseadmine; kiriku juhtimisorgani või peapiiskopi, piiskopi ja praosti esitatud küsimuse arutamine ja otsuse tegemine; ettepanekute tegemine kiriku juhtimisorganitele ja ametiisikutele ning muu otsuse vastuvõtmine, mis on vajalik praostkonna tegevuse korraldamiseks (KS § 167 lg 1).
Väga olulise sisulise tähtsusega ülesanded on peapiiskopi kandidaadi ülesseadmine; kiriku juhtimisorgani või peapiiskopi, piiskopi ja praosti esitatud küsimuse arutamine ja otsuse tegemine ning ettepanekute tegemine kiriku juhtimisorganitele ja ametiisikutele. Kahtlase väärtusega tegevused on praostkonna majandusaruande ja eelarve vastuvõtmine; praostkonna tegevusaruande heakskiitmine; praosti ettepanekul praostkonna nõukogu liikmete valimine ning revisjonikomisjoni või revidendi valimine oma liikmete hulgast neljaks aastaks ja revisjoni määramine.
KS § 167 lg 2 kohaselt korraldavad ja jälgivad sinodi otsuste täitmist praost ja praostkonna nõukogu. On selge, et praost peab sinodi otsuste täitmist korraldama ja jälgima, kuid on täiesti ebaselge, miks praostkonnal on praegusel ajal vaja nõukogu. Pealegi on praostkonna nõukogu volituste laiem ulatus ja nõukogu liikmete vastutus täiesti ebaselged.
PK § 2 lg 2 kohaselt lisaks põhikirjale sätestatakse kiriku siseelureeglid ja asjaajamiskord kirikukogu vastuvõetud kirikuseadustes. Seega ei ole õiguslikku probleemi, et kirikuseadustikus on praostkonna sinodi võimkonda antud ka eelnimetatud tegevused. Iseküsimus on, kas see on põhjendatud, vajalik ja kooskõlas EELK organisatsiooni ja juhtimise üldisema olemusega tänases Eestis.
Mina sinodi liikmena ei leia ühtegi argumenti, miks praostkonnal peaks olema nõukogu, sest nõukogule iseseisvaid mõistlikke ülesandeid ei ole. Praostkonna sinodi õigused ja kohustused tuleks läbi vaadata ja kirikuseadustikus tänapäevale sobivamalt sõnastada.
Segadused praostkonna majanduseluga
Kui praosti ja praostkonna sinodiga on asjad põhimõtteliselt üldjoontes üsna selged, vaatamata mõningatele vastuoludele õigusnormistikus, on praostkonna majanduselu õiguslik määratlus põhiolemuselt sama ebaselge ja vastuoluline, kui oli praostkonna õiguslik seisundki. See on ka loomulik, sest ebaselguse peamised allikad tulenevadki nüüdisaegse praostkonna kui mutantorganisatsiooni vastuolulisest ja ebaselgest olemusest.
Praostkonna eelarvesse tasutakse praostkonnakassa maksu ja muid makse, mis kehtestatakse praostkonna sinodi otsusega (KS § 319 lg 2). Koguduselt praostkonna eelarvesse laekuvad maksud, nende määrad, tasumise korra ja tähtajad määrab praostkonna sinod (KS § 325). Iga iseseisev organisatsioon ja koguduste ühistegevus vajab tulemuslikkuse saavutamiseks raha.
Ometigi ei ole selge, miks on vaja praostkonnal majandustegevust ja eelarvet, kus ei ole väga selgelt näha, kuhu ja kui palju raha läheb, milline on koguduste ühine huvi raha kogumiseks ja millist ühist hüve kogudused praostkonnakassa maksu kogumise läbi saavad. KS § 289 lg 2 kohaselt on eelarve sisuks eelarveaastal laekuvate tulude ning nende arvel praostkonna ülesannete täitmiseks ja eesmärkide saavutamiseks ettenähtud kulude määramine vastavalt EELK põhikirjale, kirikuseadustikule ja teistele õigusaktidele.
Olukorras, kus: 1) praostid on konsistooriumi osakonnajuhatajana konsistooriumi palgal; 2) praostkond ei ole iseseisev juriidiline isik; 3) praostkonnal ei tohiks EELK osakonnana olla oma vara; 4) EELK põhikiri ja kirikuseadustik praostkonnale, v.a praost, olulisi ülesandeid ei sea; 5) praostkonna nõukogu ja revisjonikomisjoni tegevused on peamiselt mõttetud, ei ole praostkonnakassa maksul enam tähendust.
Kogudused, kes soovivad teha ühistööd, saavad seda teha sihtasutuste kaudu ja projektipõhiselt nii praostkonnas kui muul alusel ühistegevuseks koondudes. Ida-Harju praostkonna kevadisel sinodil otsustati tõsta praostkonnakassa maksu määra, kuid ei suudetud sinodi saadikutele selgitada, milleks seda raha on vaja, kuhu see suunatakse ja millist hüve saavad sellest kogudused. Siiski maksumäära tõsteti.
EELK laulupäevade, praostkonna laulupäevade, ühiste palverännakute ja muude mitmele kogudusele ühist huvi pakkuvate ürituste korraldamiseks annavad kogudused raha, kui neil on selleks motivatsioon. Selleks piisab sihtasutuses või eri projekti raames projektmeeskonna moodustamisest ja eelarve koostamisest ning osalusmaksu määra kokkuleppimisest. Pealegi on praostkonnakassa maksu kehtestamise protseduuris varjul probleem kogudustele.
Koguduste eelarved peaksid olema vastu võetud koguduse nõukogu poolt hiljemalt eelarveaasta 1. märtsil (KS § 314 lg 2). Sinodid peetakse sageli pärast seda tähtaega. Järelikult satub kogudus olukorda, kus ta peab hakkama tegema lisaeelarvet, kui sinod otsustab praostkonnakassa maksu määra tõsta jooksval kalendriaastal.
Kogudus võib pöörduda vähemalt 20 päeva enne praostkonna eelarvesse laekuva maksu tasumise tähtaja saabumist praostkonna praosti poole põhjendatud palvega pikendada maksu tasumise tähtaega. Kuid tähtaja pikendamise küsimuse otsustab praostkonna praost, kelle initsiatiivil üldjuhul maksumäära tõstmine ka läbi viidi.
Kummalisel kombel korraldab kiriku kantsler praostkonna eelarvesse laekuvate maksude tasumise korrast ja tähtaegadest kinnipidamise jälgimist (KS § 328). See näitab, et praostkonna eelarve on sisuliselt konsistooriumi eelarve osa. KS §-s 288 on kirjas, et EELK eelarvesüsteemi kuuluvad iseseisvate osadena ka praostkondade eelarved, kuid see ei tähenda seda, et praostkondade eelarved peaksid olema midagi muud kui ühe organisatsiooni struktuuriüksuse alleelarved organisatsiooni üldises eelarves.
Kirikukogu on väga selgelt öelnud, et kiriku vara on Eesti Evangeelsele Luterlikule Kirikule ja kogudustele kuuluvad asjad (sealhulgas kinnis- ja vallasvara) ja rahaliselt hinnatavad õigused (KS § 275). Järelikult praostkonnal ei saa vara olla, vaid praostkond kasutab kellegi (konsistooriumi, koguduste, sihtasutuse, valla) vara. Selle selge sõnumi hägustab KS § 286 lg 2, kus kirikukogu tööõnnetusena (?) on jäänud sisse praostkondade vara, selle registri ja inventeerimise mõisted.
Usun ja loodan, et käesolev artikkel on ajendiks konstruktiivse mõttevahetuse algatamisel praostkonna mudeli ja praosti rolli üle. Ei olegi väga suurt vahet, millise mudeli kasuks lõpuks otsustatakse, kuid on väga tähtis, et oleks ühese selgusega arusaadav, millise mudeli kasuks kirikukogu on tegelikult otsustanud. Samuti on tähtis, et kaoksid mitmeti mõistetavus ja vastuolud kiriku õigusnormistikust. Loodan juba kirikukogu sügisistungjärgul näha konsistooriumi ettepanekuid õigusnormistiku muutmiseks.

 

Raivo Linnas,
kirikukogu ja Ida-Harju praost­konna sinodi liige