Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Postkaardid kannavad oma lugu

/ Autor: / Rubriik: Elu ja Inimesed / Number:  /

Filokartist Kalju Leib Tartust teab
postkaartidest palju. Tema kogus on ligi 8000 postkaarti ja linnavaadet, vanim
neist fotograaf Eduard Sellekese tehtud Tartu vaade aastast 1890.

Postkaart Kalju Leiva kogust. Tartus
tegutsenud kunstniku Richard Kiviti kaart on saadetud 1943. aastal. Taustal
Tartu sümbolitena Jaani ja Uspenski kirik.

Kalju Leiva huvi postkaartide vastu sai
alguse pool sajandit tagasi, mil ta alustas fotograafiaga. Tema peamiseks
huviks oli pildistada kodulinna Tartu vaateid ja ehitisi. Hiljem laienes huvi
ja tähelepanu ka postkaartidele. Tema rikkalikku kaardikogumikku on tihti ka
eksponeeritud: teemadeks sündmused, kohad ja tähtpäevad. Tartu Maarja kogudusemajas
oli aasta lõpus üleval vanade jõulukaartide ekspositsioon Kalju Leiva
kaardikogust. Ülestõusmispühade ajal näeb huviline samas teemakaarte, millest
kolm on siinjuures ära trükitud.

Nii see algas

Postkaardi sünniajaks loetakse 1. oktoobrit
1869 ja sünnikohaks Austria-Ungarit. Algselt olid postkaardid ilma pildita:
ühele poole kirjutati saaja aadress, teisele poole sõnum. Tsaari-Venemaal
(seega ka Eesti alal) tulid postkaardid käibele 1872. aastal. Euroopas hakati
piltpostkaarte trükkima 1875. aastal. Esimesed Eesti oma postkaardid (need olid
Tartu vaatega) trükiti raamatukaupmeeste E. Justi ja Karl Ungeri eestvõtmisel.

Enne Teist maailmasõda oli kaardi saatmine
ja saamine väga populaarne. Kalju Leib usub, et sellel oli mitu põhjust:
kõigepealt muidugi see, et kaart oli kindel suhtlusvahend. Kaart saadeti
sõbrale näiteks enne küllasaabumist ja pühadeks: jõuludeks, uusaastaks ja
lihavõtteks.

Ringluses oli palju Eesti oma toodangut,
aga postkaarte imporditi ka välismaalt. Need olid enamjaolt tekstita, tekstid
trükiti peale Eestis. Nii juhtuski, et ühe ja sama postkaarti pealt võib leida
erinevaid tekste: kevadpühaks, sünnipäevaks või hoopis leeripühaks.

Sõjaeelne komme oli ka seltskondlikel
üritustel postkaartide kasutamine amorpostiks – müügikohtades seisma jäänud
postkaarte müütati kohapeal, sageli kallimaltki kui raamatupoes, ja neid
kasutati tutvumise eesmärgil.

Ilus komme

Nõukogude periood võttis inimestelt  mitu olulist püha. Nõnda soikus ka
postkaartide saatmise komme pühadeks. Kalju Leib on veendunud, et vahepealne
mõõnaaeg on möödumas. Talle teadaolevalt saadeti möödunud aastal rohkem
postkaarte kui varem. Kalju usub, et kaarte saadetakse üha rohkem, hoolimata
sellest, et fotograafia ja internet pakuvad ohtralt alternatiive vanale
traditsioonile.

«Eks tänapäeval on postkaartide valik ju
väga suur ja ka linnavaateid on palju enam kui varem. Postkaardi saatjal on
suurem valik, ega muud erinevust võrreldes möödunud sajandiga polegi.

Aga klassikaline postkaartide saatmine jääb
ilmsesti kõige muu kõrval edaspidigi au sisse, sest tegu on ju klassikalise ja
väga ilusa kombega, mida oskavad hinnata ka paljud tänapäeva inimesed,» arvab
Kalju Leib.

Meeli Pärtelpoeg