Esileht » Arvamused » Arvamus »

Positiivse sõnastamise küsimus?

23.02.2011 | | Rubriik: Arvamus

Kantsler Urmas Viilma kirjutas Eesti Kiriku juhtkirjas (9.02) koguduse aruannete taustal sellest, et statistika ei pruugi kõnelda meile suundumustest laiemas kontekstis ning ei räägi kuigi palju kiriku tegelikust ülesandest.
Selles mõttes on Viilmal muidugi õigus – hea on vaadata asja laiemalt. Meid ümbritsevas ja sagivas ilmas, siin meie väikeses riigis, ei ole ainult kiriku maksumaksjate näitajad langustrendis. Olen kuulnud/lugenud pikki saateid ja analüüse teemal, miks mõne olulise ühenduse või organisatsiooni, olgu siis tegemist kas rahvalikku, teaduslikku või mõnd esindusfunktsiooni omavaga, kaasamõtlejate ja osalejate arv väheneb.
Suhtlemisvormid ja viisid on muutunud ning see tingib ka inimeste pideva liikumise ja lõputu teelolemise. Ja ei saa ikka ütlemata jätta, et viiekümneaastase okupatsiooniaja peavoolu õhustik ja kasvatus ilma kindla väärtuspõhjata, kus esialgu kirikust sai hea ajalooline komme ja pärast kadus ka see mälestus, on jätnud niisuguse jälje, mis mitte igal tunnil ei julgusta mind uskuma, et me sellest veel välja tuleme. Aga ma püüan positiivselt mõelda.
Ma ei hakkaks analüüsima koguduste rahalist seisu, tulusid ja kulusid; ainus, milles ma selles vallas kindel olen, on see, et jätkan oma annetuste tegemist vähemalt kümnisena.
Millised siis on need arvud, millele me otsa vaatame?  
EELK-l on 165 kogudust. Lastetööd ei tehta neist vähemalt 47s ja noortetöö puhul läheneksin teisalt – see toimib 26 koguduses. Ühtegi inimest ei osale muusikatöös 44 koguduses. Järelkasvu mõttes on need muidugi kõnekad numbrid. Need ei ole madalseisus olnud ühe aasta ja selle mõju me ei märka ning seda ei muuda kiirkorras.
Seda tegemata tööd ei korva mingi muu ettevõtmisega üheski teises organisatsioonis või institutsioonis.  
Ühelt suuremalt noortekogunemiselt korjasin hiljaaegu üles mõtte, et noori ei huvitagi mingi koguduse esindamine, oluline on teoks teha enda plaanid. See näitab, et koguduses ei pruugi inimesed üksteist tunda ja ühise osaduse asemel otsitakse kirikust vaid vastuseid oma rännuteel.
Tunnen mõnda inimest, kes hirmsasti muretsevad luterliku kiriku arvudes kajastuva renomee pärast, küsides, milline see teise kõrval välja näeb. Ja et äkki paistame kuidagi mandunutena, äkki ei saa me projektiraha, äkki värvub Eesti rahvusvahelisel religioossel kaardil mõnd teist värvi jne.
Kirikust räägib hulk inimesi, kes teavad täpselt, kuidas seal asjad käima peaksid, millised on erinevad stsenaariumimudelid jne. On õnn ja rõõm, kui leiad siis neid, kes pühapäeval küünlaid süütama tulevad, lund lükkavad või kirikuukse lahti hoiavad! Ja kui veel oma, risti- või lapselapsed kaasa võetakse, läheb südagi soojaks!

Mari Paenurm
,
Eesti Kiriku toimetaja

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)