Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Põlvkondade vahetus

/ Autor: / Rubriik: Kolumn / Number:  /

11. aprillil toimus Tartu ülikoolis tulevikukonverents «Visioon 2032», kus vahetati mõtteid selle üle, milliseid ootusi ja vajadusi ning kuidas võiks kõrgharidus 18 aasta pärast ühiskonna, ülikooli ja üliõpilase jaoks täita ning kuidas vahepealsel ajal sedalaadi kujutluste suunas liikuda.
Mind kui põlist ülikoolitöötajat rohkelt mõtlema pannud üritusel jäi aga silma noorte vähene osavõtt sellest. Et minuvanused on 18 aasta pärast silmitsi pensionileminekuga, võiksid eelkõige minust nooremad osaleda tulevikukujutluste väljakujundamisel.
Kui ma hiljem loengutes sellest noortega rääkisin, ütlesid nad, et osalenuks küll, «kui neid oleks kutsutud». Üritus oli avatud kõigile, nii tudengitele kui õppejõududele, ent arutama tuli kõige enam neid, kes vanuse tõttu 18 aasta pärast enam ülikoolis ei töötagi.
On paradoksaalne arutada tuleviku üle nendega, kes ootavad pigem tunnustust aastakümneid tehtud tööle (sh kinnitust sellele, et see viis, kuidas tööd on tehtud – nt traditsiooniline monoloog-loeng kuulava-konspekteeriva kuulajaskonnaga –, on olnud õige).
Et vanemad õppejõud on tunnustust ja austust väärt, on samavõrd arusaadav kui see, et neid paneb õlgu kehitama tulevikukujutlus õppetööst ilma loenguteta või nutitelefoni vahendatud õppejõu-tudengi auditoorsest suhtlusest.
Me kõik sotsialiseerume (omandame ühiskonna liikmeks olekule vajalikud hoiakud ja käitumisviisid) üks kord elus. Me sulandume noorena ühiskonda, nii nagu see tol hetkel on. Seejärel aga ühiskond (sh tehnoloogia ning suhtlusviisid ja -vahendid) areneb kogu aeg edasi. On loomulik, et pinge aastate jooksul muutunud olude ning selle ühiskonna vahel, kuhu me kunagi sulandusime, aina kasvab.
Keegi meist ei muutu nooremaks, ehkki mõned tõesti suudavad kõige olulisemate muutuste osas käia ajaga kaasas. Noorena võisime olla ajaga kaasas ainuüksi sellepärast, et toona olime noored. Noorusest kaugenedes nõuab aga ajaga kaasas olemine eraldi pingutust.
Tulevikku tajuda on veelgi raskem, sest vanuse kasvades kipub tähelepanu koonduma sellele, mis olnud, mitte sellele, mis võiks olla.

Kilp,Alar

 

 

 

 

Alar Kilp,
Eesti Kiriku kolumnist