Politsei kaplaniteenistuses muutused

Tänapäeval on kombeks korraldada mitmesuguseid küsitlusi, et teada saada, mida rahvas ühest või teisest asjast arvab. Kui palju inimesi usaldab presidenti, kui paljud valitsust ja kui paljud riigikogu.
Statistika ütleb, et politseid usaldab üle kaheksakümne protsendi elanikkonnast. See on hea tulemus organisatsioonile, mida enam pole. Kas nendest küsitlustest ka kasu on, pole mina pädev ütlema. Uuest aastast oleme ühinenud politsei- ja piirivalveametiks. Nüüdsest ei tööta kaplanid enam ainult politseinikega, vaid ka piirivalvuritega.
Piirivalvest tuli meie kaplanite ridadesse Kaido Petermann, kellel on kogemused, kuidas näeb välja piirivalvurite igapäevane elu kordonites. Minule on see valdkond tundmatu. Oleme külastanud kordoneid idapiiril ja arenguruumi paistab olema kuhjaga. Politsei ja piirivalvuri ametid on väga erinevad. Kui politseinik on ametis kaksteist tundi, siis piirivalvur täidab oma kohustusi seitse ööpäeva. Igas töös on omad pinged ja kap­lani kohus on olla kaastöötajate kõrval. Ida prefektuuri kap­lan Valdo Lust on käinud idapiiri valvamas ja seda tööd hakkavad tegema ka teised kaplanid.
Kui paar aastat tagasi alustasime kaplanitööd, siis vaadati meid umbusuga. Nüüd aga soovitakse vaimulikel teemadel vestelda ja Tartus peab kaplan leeritundi politseinikele. Asutuste ühinemisel tuli meile palju tööd juurde, aga kui Jumalat usaldada ja Temale loota, küll siis kõik korda läheb. Neljast kap­lanist jääb küll väheks, aga küll aeg näitab, mis tulevik toob. On ju selge, et paljud olukorrad ei olene meist. Me võime küll teha suuri plaane, kuid need ei teostu kunagi. Meil võib olla häid mõtteid, mida võiks ellu viia, ja kõik läheb tühja.
Siit võime järeldada ainult ühte – et me pole oma elu peremehed-korraldajad. Eks Jumala usaldamine eelda seda, et oleme kogenud Tema juhtivat kätt oma elus ja tunnetanud kui armastavat Isa. Usaldada ei saa ju seda, keda ei tunta. Imeline on vaadata, kuidas laps usaldab oma vanemaid kõiges. Kui tal midagi juhtub, siis esimene tulek on ikka oma ema või isa juurde. Ta teab, et sealt saab alati abi ja lohutust kohmetust tundmata. Teine koht, kuhu võime alati häbi tundmata minna, on Jumala palge ette. Heebrea kirja kirjutaja ütleb, et ärge siis heitke kõrvale oma julgust. Kannatlikkust läheb tarvis.
Aga kindlasti oleme end tabanud mõttelt: kas minu palveid on kuuldud, kas Jumal on mind tähele pannud? Mul on palju elumuresid, mida olen Jumala ette kandnud, ja midagi pole muutunud. Mu palved on tühja läinud, sest need on jäänud vastuseta. Ärgem heitkem kõrvale oma julgust. Kordame seda veel. Igal asjal on oma aeg. Inimhinges on palju kannatamatust ja kärsitust. Ruttu, hästi ruttu tahaks kõike kätte saada.
Vaadake, kui kannatlikult oodatakse bussi või rongi lootuses, et ta ükskord ikka tuleb. Ja küll ta tuleb ka. Nii on ka Jumala tõotustega. Nad tulevad ja täituvad omal ajal imelisel moel, nii et teinekord me ei märkagi seda.
Kui Jumal inimest kannab, siis ei löö Ta trummi ega puhu pasunat. Jumal ei pea inimlastele midagi tõestama. Tema Vaim tegutseb meie keskel armastuse pärast. Usaldus teeb hinge rõõmsaks. Ta annab teadmise, et ma ei ole üksi tormisel elumerel ega hulpiv laastuke lainetel. Et Jumala armu kogeda, tuleb kiirus, närvilisus ja ruttamine mööda lasta. Siis on aega mõtiskleda.
Jumal kõnetab meid vaikuses ja rahus. Ja kuigi see maine elu meile teinekord haiget teeb, on Jumalal aega meid salvida ja siduda. Nõnda usaldab ka politsei- ja piirivalveameti kaplaniteenistus end Jumala armuhoolde teadmisega, et me oleme Tema lapsed ja pärijad Jeesuses Kristuses. Lähme aga julgelt edasi.

Jaan Jaani,
politsei- ja piirivalveameti peakaplan