Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Põld, kuhu on külvatud Jumala seemet

11.05.2010 | | Rubriik: Persoon kaasajast

 Eenok Haamer, titulaarpraost, 47. aastat Mustvee koguduse õpetaja, Eesti vennastekoguduse vanem, Tartu Teoloogia Akadeemia rektor, saab esmaspäeval, 17. mail 75aastaseks.

Olete olnud väsimatu oma töös ja teenimises ning kirikule vaimuliku ja teoloogina ning rahvausundi uurijana palju andnud. Kas tunnete, et Teil on täita veel mõni kohustus?

Ma ei arva, et olen olnud ise väsimatu. See on Jumala arm, mis mulle elus osaks on saanud. Me ei võta midagi, kui seda meile ei anta. Arvan, et minusse on Jumal pannud vajaduse oma rahvast aidata. Kui palju ma andnud olen, seda teab mu Issand paremini. Minu eesmärgiks pole olnud anda midagi kirikule, vaid olen tahtnud elada oma elu Jumalaga. Kõik muu on tulnud kaasandena kaasa.
Mul on täita kohustus. Töötada nii kaua, kui Issand jõudu ja selget mõistust annab. Imetlen, et mind on hoitud ja jaksu antud. Ma ei tunne end liiga vana ja väsinuna.
Saan aru, et meie rahvas vajab jumalasõna kuulutust. Mulle on tähtis tunnistada Jeesusest Kristusest ja Teda austada. Kombetalituste täitjaks pole ma end kunagi pidanud.
Olen püüdnud kasutada iga võimalust tunnistada ja kuulutada. Sellepärast tundubki kurvastavana, kui märkan, kuidas kirikus rõhutatakse rituaalset suunda ja kulutatakse palju vaeva selle ilusamaks kujundamiseks. Tähtis on ainult üks, kuulutada meie eest surnud, ülestõusnud ja elavat ning alati ligiolevat Jeesust Kristust.

Artur Alliksaarel on värsiread: Ütle, kas süda ei ole siis meri, täis tunnete uppuvaid laevu; kas ei ole ta põld, kuhu rõõmude teri külvame, lõigates vaevu?
Merd pole ma kunagi eriti usaldanud ja kõrgete lainete ees tunnen hirmu. Aga laineid on olnud hästi kõrgeid. Jumala ime, et alles olen. Aga et mu südames oleks uppuvaid laevu, selle vastu küll protesteerin. Mu Jumal ei ole lasknud ühtki tunnete laeva seal ära uppuda.
Märksõna «põld» on teoloogile küll väga kõnekas. See peaks olema kõigepealt mina ise ja siis teised inimesed. Sellesse põldu külvatakse jumalasõna seemet. Kui see seeme tärkab ja vilja kannab, siis on rõõmu rohkesti. Aga vaevad, eks ole need meie eneste ebaõnnestunud külvide tagajärg. Ent sellega ma nõus pole, et rõõmuterade külvi järel lõigatakse vaevu. Armastuses rõõmuga külvatu kannab rõõmu vilja.
Kui meil metsavennapõlves väga raske oli ja lootus kippus kaduma, siis ütlesime emaga teineteisele lauliku sõnadega: «Rõõmu on rohkesti Su palge ees ja lõbusaid asju Su paremas käes lõpmata.» Rahu ja julgus tuli hinge.

Mis Teile rõõmu teeb?
Tohutut rõõmu teeb see, et mu Jumal elab. Ta on mind rohkesti õnnistanud. Ta on andnud mulle erilised ja väga kallid vanemad, armsa ja ustava naise, suurepärased lapsed, kes Jeesust armastavad nagu meie vanemad ja meie kahekesi, ja kaheksa lapselast, keda nende vanemad kasvatavad ka samas vaimus.
Rõõmu teeb, et tohin kuulutada sõnumit nii mitmes koguduses ja mitte ainult kogudustes, õpetada üliõpilasi Tartu Teoloogia Akadeemias ja olla nendega üpris lähedane, tunnetades ühist osadust Issanda palge ees, jagada oma kogemusist head Mustvee gümnaasiumis, olla osaduses vendade ja õdedega vennastekoguduses. Tunnen rõõmu inimestest ja võimalusest olla neile sõpruses lähedane.

Milline on sõnum, mida tahaksite eestlastele öelda?
Eesti rahvas peab alles jääma, aga selleks vajab ta tagasipöördumist Jumala juurde. Me ei ole paganad, sellega pole mõtet edvistada. Me ei ole alaväärtuslikud, kuigi sisendame seda endile.
Olen veendunud, et Jumal armastab seda rahvast väga ja on andnud sellest tõendeid. Meie taasiseseisvumine poleks muidu olnud võimalik. Kuid Jumalale selja pööranud lapsed kaotavad lootuse ja hukkuvad.
Ma palun, et eesti rahvas ei häviks, vaid hakkaks tunnetama oma süüd, kahetseks seda, otsiks andekssaamist Jeesuses Kristuses, sest ainult kaljul seistes me ei hukku.
Ma usun, et eesti rahvas pöördub tagasi Jumala juurde, aga selle pärast tuleb usus palvetada.

Küsis
Merje Talvik

Eenok Haamerile saab õnne soovida pühapäeval, 16. mail algusega kell 14 Mustvee kirikus toimuva jumalateenistuse järgsel koosviibimisel.

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)