Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Põhikooli ülesanne: õpi tundma ennast ja oma andeid

/ Autor: / Rubriik: Portreelood / Number:  /

Kas Eesti hariduselus on väga vaja muudatusi? Eks ole neid tehtud ka. Oleme isegi kümne tublima riigi hulgas seitsmendad. Siiski ei saa lähtuda hetkenäitajast, olgugi see meeldiv, vaid peab vaatama ettepoole. Kuhu on suunatud praegused hariduselu fookused, räägib Eesti Kirikule haridusministeeriumi üld- ja kutsehariduse asekantsler Kalle Küttis.

Millised on oodatavad muudatused?
Maakoolid on mul südames. Praeguses olukorras on põhikoolis 40–50 õpilast. Gümnaasiumi võiks neist minna 4–5, sellega kooli ei ava. Muudatuse tulemusena tahaks näha, et vähemalt igas maakonnas oleks välja ehitatud korralik riiklik gümnaasium. Valitsus on loonud gümnaasiumivõrgu korrastamiseks võimalused. Aastaks 2015 oleks kaheksas, võib-olla üheksas maakonnas korralik riigigümnaasium. Võimalusega kas kodust käia või kaugemalt tulijail internaadis elada, kogu vajaliku võrgustikuga.
Veel on töös Euroopa kooli loomine. Kui Euroopast tullakse meile tööle koos lastega, peavad nad saama rahvusvahelises keeles korralikku haridust, nii nagu meie spetsialistid mujal riikides. Eesti valis kooli keeleks inglise, koostööd teeme Tartu Miina Härma gümnaasiumiga. Euroopa kool avab uksed Tartus 2013. a sügisel.
Hariduministeerium suunab seda, et ametikoolid maakonnas kannaksid kindlat erialavaldkonda. Kui näiteks Pärnus saab õppida toitlustust ja teenindust, siis Võrumaal praktilist tehnoloogiat.

Tavaliselt algavad välised muutused sisemistest. Millist sisemist muutust või vajadust selle järele näete?
Ei pea turvaliselt istuma 12 aastat samas klassiruumis, peab palju varem hakkama mõtlema, milleks ma kõlban ühiskonnas, kuidas ma suhestun eluga ja millega võiks leiba teenida. Kõike võib vajadusel ümber või juurde õppida, kui elumuutus seda nõuab. Ütleme, valdkond nagu tervis, loomad, mehaanika, infotehnoloogia vms peaks olema valitud. Kui see suund on teada, siis võiks juba pärast 9. klassi seda õppima asuda, samuti saada töökogemust, et teaks, kas jätkata või valida muud. Väga hea oleks enne valitaval erialal kätt proovida. Isegi varem kui paari-kolmeaastase väljaõppe lõppedes, juba kuue kuu järel peaks saama õppega samaaegselt väikse koormusega töötada.
Üldiselt peaks olema nii, et laps vahetab kooliastmeti ka kooli, elus käib samuti areng astmekaupa. Õppimine tähendabki kohanemist uue olukorraga.

Gümnaasiumides käib kahjuks palju õpilasi, kelle vanematele on see hea kindel koht, kuhu lapsed igal hommikul saata kellegi teise vastutada.
Arvatakse ikka, et noorel peaks olema igal juhul hea ja turvaline suunduda samas koolis põhikooliastme üheksandast klassist gümnaasiumiastme kümnendasse. Peame jätma maha nõukogude pärandi, mis tähendas pärast põhikooli lõpetamist automaatselt keskkooli minekut. Gümnaasiumide ennistamisega ennistati võib-olla pisut ka nostalgiat – kes seda soovib, võib vaadata filmi «Wikmani poisid», aga tollane gümnaasium nagunii pole see, mis on praegune. Ega peagi olema.

Aga võib-olla pole Eestis ametikoolide võrk piisavalt hea? Millegipärast just gümnaasiumiastmes suureneb tütarlaste arv klassides.
Ametikoolide võrk, kutseõppeasutused on kaasajastatud, neid on umbes 30, tõesti on esindatud rohkem poiste erialad.

Kas tüdrukutele pole mõeldud laiemalt erinevate kodumajapidamisega seotud alade õpet?
Reaalne olukord näitab, et teadmine, kuidas olla hea ema, heade kodundusoskustega tütarlaps, võib olla muidu igati väärtuslik, kuid see ei taga veel ühiskondlikust ringist palka. Tänapäeva elu- ja peremudel arvestab paraku naise töötasuga igal juhul, olgu ta vallaline või abielus.

Kas Eestis on plaan selle kohta, millisel erialal leiaks tööd ja mis seega tasuks omandamist?
Kuigivõrd seda ju uuritakse, aga kõike lahendavat toimivat kava ei ole. Muidugi, hea oleks, kui näiteks majandusministeerium kavandaks mingi vajaduste perspektiivi. Ent tööjõud ju liigub vabalt Euroopa Liidus. Teema teine külg on kutseõppeasutused, mis peavad samuti lähtuma õppuri huvist ja soovist, s.t pakkuma alasid, mida õppima tulla tahetakse.
Koolid otsivad, millega lapsi meelitada. Tüdrukute üks meeliasalasid – iluteenus – on meil praegu sätestatud õppida gümnaasiumi baasil seoses vastutusega kliendi tervise eest. Hästi, see on üks neist… Aga ei ühel ega teisel pool pole selget arusaamist, kas valitud eriala ka kord leiva lauale toob.

Võib-olla peaks reguleerima, et mitte kuhjata ühel laineharjal maaklereid, teisel mänedžere, kolmandal maastikuarhitekte?
Kardan, et sajaprotsendiliselt mitte, elu Eestis muutub liiga kiiresti ja riigi enda tegutsemisest sõltumatult.

Paljud just nn pehmete erialade lõpetanud õpivad ümber. Juutide tarkus ütleb, et iga pühakirjauurija peab oskama ka üht käsitööd, mis teda ja peret toidab.
See näitabki, kui tähtis oleks, et juba põhikooli lõpul iga noor ja tema pere hakkaks uurima, millised on noore võimed-kalduvused, millises vallas võiks olla tegus ja edukas. Need, kes lähtuvalt soovidest, võimetest ja praktilise elu nõuetest tasakaalustatult ja aegsasti, saavutavad rohkem ning kiiremini edu. Kui sind on kord juba märgatud oma alal hea tegijana, saad otsimatagi tööpakkumisi.

Milline on usundiõpetuse tundide olukord ja perspektiiv koolides?
Religiooniõpetust, filosoofiat, kultuurilugu (EHISe andmed) õpetavaid üldhariduskoole on 96. Koole on meil üle 500.
Haridusministeerium saab siin rakendada uut õppekava järgmisest sügisest, aga olukorras, kus koolilt nõutakse eksamitulemusi, ei saa kohustuslikus korras määrata valikainet. Praegu on usundiõpetus väikestele koolidele kohati liiga suur luksus. Asi toimib, kui õpetab entusiast nagu Toomas Jürgenstein Tartus, kuid neid võimalusi on vähe. Isiklikult olen selle üle järele mõelnud, koguduste juhatuseesimeestega rääkinud ja leidnud, et üldiselt on meie kirikuelu praegu liialt orienteeritud luuseritele, ei köida noort tegusat meest ega naist. Siin peaks ka olukorda muutma.

Kuidas näete Võrumaa Pikakannu kooli muutumist MTÜks? Võib-olla on niisugune kodanikualgatus üks võimalik moodus tulevikus?
Kodanikualgatus on alati tore asi. Küsimus tekib, kelle najal MTÜ Pikakannus kestab, ja veel rohkem kohaliku omavalitsuse aadressil: kui ta on nii nõrk, et kohus pidi selle küsimuse otsustama, siis peavad kohalikud võimud olema nadid.
Juune Holvandus

Kalle Küttis
On lõpetanud Tartu ülikooli geograafia ja hiljem psühholoogia eriala
Pedagoogikamagister koolikorralduses
Töötanud neli aastat Mustlas geograafiaõpetajana ja kaheksa aastat samas kooli direktorina; Viljandi maakonna haridusosakonna juhatajana, Viljandi maavanemana
EELK Viljandi Jaani koguduse liige