Esileht » Arvamused » Arvamus »

Pisiasjad on määravad

08.08.2012 | | Rubriik: Arvamus

Möödumas on aasta minu asumisest uuele töökohale. Vahel meenutan seda aega, seda tunnete segadikku, milles omavahel põimusid hirmud, kahtlused, kahjutunne ja ootusärevus. Ent uus keskkond nõuab uut keskendumist ning tundesegadus asendus kähku rõõmsa tõdemusega, et vaimulikku tööd on võimalik teha nii mitmes erinevas variatsioonis, nii mitme erineva teenimise läbi. Ka pealtnäha täiesti igapäevaste tegevuste kaudu.
Meenub üks tore kogemus päevast, mil Tarvastu kirikusse tuli omaste soovil matust läbi viima naaberkoguduse vaimulik. Seda tuleb ikka ette, et inimestel on omad soovid, mis on vajalik neile olulise rituaali õnnestumiseks hingerahu saavutamisel.
Sageli seostub hingerahuga ka rituaali läbiviija, näiteks pastor, kellega on omad mälestused, seosed, ning seda omaste soovi ei saa alahinnata. Nii andsin rõõmuga ohjad üle ning keskendusin tookord hoopis teistmoodi teenimisele: ma lõin matusetalituse eel ja järel kella ning juhendasin noorukest organisti, et too õigel ajal õigeid viise mängiks.
See mälestus on minusse väga elavalt talletunud ilmselt seetõttu, et mäletan oma erilist seesmist rahulolu: talitust viis läbi hea ametivend ja temal lasus põhiline vastutus, aga mina sain oreli kõrval kaasa laulda ning lüüa hingekella. Eks ole see üks eriliselt kaunis teenimise viis.
Mõnikord ei panegi me oma vaimulikku rolli etendades tähele, kui palju on teenimisel erinevaid komponente. Liigutav on siin Võrumaal vahel mõnes kirikus teenistust läbi viies kogeda kirikuvanemate pühendumist ning sügavust.
Armulaua ning laulunumbrite sättimise, kellalöömise ja uste avamise vahepeal jõuab alati ka maailma asju arutada ning enamgi veel: kuulda kogenud kirikuinimeste mõtteid, neid endasse talletada ning neist õppida. Sageli on koguduseliikmel öelda midagi sellist, millele oma vaimulikus tuhinas ise ei mõtle või mida oluliseks ei pea. Rääkimata sellest, kui tähtis on iga liikme tegevus, et jumalateenistus õnnestuks ning kannaks endas vajalikku väge.
Pisiasju märgata pole alati aega, ent need on ometi nii määravad. Mõne inimese jaoks on tähtis see, et talitust viiks läbi kindel õpetaja, mõne jaoks on oluline just see organist ja mitte teine, mõni leiab, et saavutab täiusliku hingerahu ning rõõmu selle läbi, et saab sättida altaril lilli või pühkida põrandat. Ja üks neist pole kunagi vähem tähtis kui teine.
Minu suurim rõõm praegu on see, kui sõdur helistab ning ütleb: «Mul pole vahet, mis kirikusse te mind viite – peaasi, et kirikusse saab.» Olen kahe võitleja soovil käinud nendega paaril korral baptisti koguduses ning seal luterlasena viibides tajunud, et aidata noorel inimesel vastata tema südame kutsele on ka teenimine.
Olgugi et napilt, aga neid südamekutseid ikka on ja seetõttu peab eriliselt hellalt neile vastu tulema. Sest nagu öeldud: pisiasjad on ometi nii määravad.

 

 

 

 

Anna-Liisa Vaher,
Eesti Kiriku kolumnist

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)