Pirita Psaltri maitseproov

Piibel (kr biblia, raamatukesed) on õigupoolest raamatute kogum. Tuhatkonna aasta jooksul kirja pandud Vana Testament koosneb üpris hetero­geensest kirjavarast.

Mis tahes tõlge nivelleerib paratamatult heebreakeelses originaalis valitsevat kirevust. 3. ja 4. Moosese raamatu peaks tingimata tõlkima nagu juriidilise seadusekoodeksi. Poeesiat võiks ja tuleks aga vahendada luulena. Septuagintas, muistses tõlkes kreeka keelde, ongi Toora tõlgitud äärmiselt täpselt, tarkuskirjandus ja prohvetid aga üsna vabalt. 

Heebrea sõna tōrā tähendab õpetust, ent suure tähega kirjutatult Õpetust par excellence – viit Moosese raamatut. Toora, Prohvetid ja Kirjad on Iisraeli Piibli kolm osa. Vana Testamendi tekstist moodustab poeesia ligikaudu kolmandiku. Poeesiat leidub eriti prohvetite raamatuis. Omaette «raamatusse» koondab heebrea Piibel kuus valimikku, kolm tundepoeemide (Psalmid, Nutulaul, Ülemlaul – palve-, leina- ja armastuslaulud), teist kolm tarkuspoeemide valdkonnast (Õpetussõnad, Hiiob, Koguja).

Nelikümmend aastat tagasi pakkus doktorikraadi ja kolme litsentsiaadikraadiga piibliteadlane Vello Salo end appi Piiblit tõlkima, ent E.E.L.K. Konsistoorium Stockholmis ei võtnud ettepanekut vastu. Nii tuli tal üksi üritada. 1970. aastal kirjastas ta oma neli erinevas stiilis Markuse evangeeliumi tõlget koos kümne varasema versiooni faksiimilega. 

Nüüd, pärast mitme monumentaalse töö valmimist on ta pöördunud tagasi oma eluunistuse juurde. 2006. aastal ilmus Loomingu Raamatukogus (nr 34) isa Vello Salo tõlgitud Ülemlaul. Tegemist oli tõepoolest uue tõlkega, seda näitab juba pealkiri, mille 18. sajandi luteri pastorid tõlkisid Ülemlauluks (vrd sks Hoheslied), ja mis on nüüd nagu teisteski keeltes (ld Canticum canticorum, ingl The Song of Songs). Tekst on jaotatud peatükkide asemel üksiklauludeks, pandud sobivad pealkirjad ja oletatavad esitajad ning varustatud põhjaliku tausta selgitava sissejuhatusega.

Tegin kaks aastat tagasi ettepaneku (Sirp, 16.02.2007): kas ei võiks 21. sajandil tõlkida Vana Testamenti nii, et eri autorite raamatuid eestindavad eri inimesed? Eesti hebraistid – neid on päris suur hulk, lisaks Vello Salole Kristiina Ross, Kalle Kasemaa, Urmas Nõmmik, Andres Gross ja noorem põlvkond, keda tuleb aina juurde – tõlgiksid igaüks mõne talle meelepärase piibliosa. Toimetamise käigus võiks ju pärast ühtlustada reaalide vasted, aga lõpptulemusse jääks alles tõlkija maitse.

Ega see nivelleeriminegi eriti vajalik ole. Eesti esimeses piiblitõlkes – mitme mehe ühistöös, kui pärast Põhjasõda kümmekond pietistlikku muulasest vaimulikku tõlkisid osade kaupa pühakirja – on rahumeeli jäetud redigeerimata eri tõlkijate kasutatud numbrisüsteemid, ja nii on seal osas raamatutes vanamoeline neli kolmatkümmend, teistes modern kakskümmend neli, ning see ei häiri lugejat põrmugi. Miks ei võiks siis postmodernse aja Piibel üritada tõlkes originaali keelelist ja stiililist mitmekesisust edastada?

Muidugi oli see vaid pateetiline hüüatus, elu läheb nagu läheb. Eesti Piibliselts jätkab Piibli talgukorras redigeerimist, s.t komisjon tuleb kokku ning siis arutab üheskoos salm salmilt, kuidas peaks teksti sõnastama resp. ümber sõnastama. See töö eeldab raha, praegu on töös paus. 

Aga isa Vello Salo läheb eda­si. Koos luuletaja Indrek Hirvega tõlgiti Joona raamat (tekst avaldatud ajalehes Sirp, 21.11.2008) ja möödunud aasta lõpul publitseeris Loomingu Raamatukogu (nr 40) sama tandemi töö viljana Kuningas Taaveti Laulud. Lühivalimik sisaldab 38 laulu 150st ehk umbes veerandi Psaltrist.

Sefer Tehillim ehk Psalter ehk Taaveti Lauluraamat on põhiliselt palve- ja meditatsiooniraamat, esmajoones üksikisikule mõeldud lugemisraamat. «Mooses andis Iisraeli poegadele viis Toora raamatut, Taavet andis Iisraeli poegadele viis Psalmide raamatut,» õpetab üks keskaegne juudi midraš. Psaltris avaldub Iisraeli tänu talle kingitud Toora eest.

Neid laule kasutati küll ka templis (vt nt 1Aj 16), kuid mitte lauluraamatuna tänapäeva mõttes. Kõiki hakkas laulma alles ristikirik, kus nad olid algusest peale meelistekstiks: tervelt kolmandik Uue Testamendi tsitaatidest Vanast Testamendist pärineb Psaltrist.

Eriti viljelevad psalmipalvet vaimulikud vennas- ja õeskonnad: nn kooripalves jagunevad palvetekstid kahte «koori», kes loevad Taaveti laulude salme vaheldumisi. Nii palvetatakse ka 600. sünnipäeva tähistanud Pirita kloostris – ja just selle õeskonna huvides ongi teoksil käesolev eestindus, mida võiks niisiis tunnipalvetõlkeks nimetada: loetav tekst, mida on eestlasel hea valjusti palvetada ja kuulata. See valmiv tõlge võiks Pirita kloostri preestri, isa Vello Salo meelest saada sünnikoha järgi nime Pirita Psalter.

Tähtsaimaks vormilise organiseerimise printsiibiks on heebrea poeesias meiegi rahvaluules esinev parallelism, eelkõige nn semantiline parallelism. Lisaks sellele on uues tõlkes kasutatud alliteratsiooni ja assonantsi, nt Ps 58:5 «kurdi kobra kihvt, / kes kõrvad kinni paneb» (P 1997 «nagu kurdil rästikul, / kes oma kõrvad kinni topib»); Ps 88:5j «loevad mind minejaks, / manalameheks, kel pole enam jaksu, / Sinust kaugeks, kesk koolnuid»; Ps 107:16 «murdis vasest väravad, / purustas raudsed riivid»; Ps 137:5j «kärbugu mu käsi, / kuivagu keel suulae külge» («siis ununegu mu parem käsi!»); Ps 144:6 «Löö välku – loobi vaenlased laiali».

Võimalusi on rohkemgi, nt Ps 23:5 kõlaks kenasti «mu peeker on pilgeni täis».

«Pühakirja kalliskivi annab imetleda igast küljest,» õpetas Arles’i Cesarius. Ükski tõlge ei suuda asendada Piibli originaaltekste, siiski võib öelda, et iga üksik tõstab esile ja lubab imetleda mõnda originaali tahku – püüdes täita Lauliku soovitust: «Laulge Issandale uus laul!»

Pirita Psaltri psalmid on tõesti nii palved kui ka laulud.

Toomas Paul,
teoloogiadoktor

Loomingu Raamatukogu 2008, 40.
Heebrea keelest tõlkinud Vello Salo ja Indrek Hirv, kommenteerinud Vello Salo.