Pinnud ja palgid

Hiljuti uudiste pähe esitatud lood kirikus toimuvast on taas kinnitanud minu veendumust, et eestlaste huvi usu vastu pole kuhugi kadunud. Vahel võtab see küll üsna veidraid vorme. Inimene võib isegi oma igatsust teistsuguse ning tundmatu järele väljendada nagu koolipoiss, kes tüdrukut patsist sikutab, teenimaks tema tähelepanu. Mis parata, kui oskus end väljendada ei võimalda veel enamat. Iga asi tuleb oma ajal – või veidi hiljem.
Meenuvad ühe vana targa õpetaja sõnad, et inimene näeb ainult seda, mida ta oskab vaadata, ja oskab vaadata vaid seda, mida näha tahab. Pinde märgatakse alles siis, kui need meenutavad palke. Mida peale hakata inimestega, kes nähes ei näe ja kuuldes ei kuule? Kas on üldse mõtet nendega rääkida? Abielurikkuja sugupõlv otsib küll tunnustähte, kuid saab aru ainult neist sõnadest, mis kõlavad talle tuttavas keeles.
Sellest äratundmisest edasi on võimalik astuda erinevaid radu. Võib kõigele käega lüüa, arvates, et keegi ei suuda hüpata üle oma varju. Kas tasub pingutada, kui needki, kes teisi õpetavad, ei suuda ise oma sõnade järgi elada? Kui lepitajaiks kutsutud peavad vimma ja rahutegijaiks seatud külvavad segadust?
Rajada võib ennast aga ka lootusele, mis on kindel veendumus selles, mida ükski silm ei näe ja kõrv ei kuule. Võib lasta uskuval südamel juhtida oma silmi ja kõrvu. Nii võib näha nähtamatut ning kuulda öeldamatut. Iseenda tarkusest ja jõust ei ole ühtki õiget siin ilmas.
Inimene, kes ei tunne end vabana, peab ka teisi orjadeks. Õigeks ja vabaks saame me aga ainult armust ning üksnes usu kaudu.

Heino Nurk,
Eesti Kiriku kolumnist