Pinge ühiskonnas kasvab

Marju Lauristin kirjutas 15. oktoobri Eesti Päevalehes, et Euroopa Liiduga (EL) liituvatest riikidest on Eesti olnud kõige edukam ellu viima liberaalset majanduspoliitikat (märksõnadeks on madal inflatsioon, võimalikult kiire ja täielik erastamine, avatud turumajandus, tasakaalus eelarve, avaliku sektori kulude kärpimine), kuid sellega kaasnevalt on Eestis ühiskonna tulud jaotunud ebavõrdsemalt kui kõikides teistes EL kandidaatriikides. Lauristin ütleb, et Eesti ühiskonnas süvenevad haridus-, regionaal- ja elukvaliteedi lõhed annavad tunnistust valitud Ameerika Ühendriikide või Ladina-Ameerika teest.
Umbes pool sajandit tagasi, kui Ladina-Ameerika ühiskonnas toimusid kiired muutused, mille tulemuseks oli (nagu Eestis tänapäeval) süvenev lõhe inimeste elukvaliteedis – vaesed jäid vaesemaks ja rikkad said rikkamaks –, oli sel oma mõju kirikule või teisisõnu – sealne katoliku kirik tegeles mitte ainult inimeste usueluga, vaid ka reaalsete majanduslike probleemide ja toimetulekuga.
Katoliiklikud vabastusteoloogid olid seisukohal, et oleks väga silmakirjalik kanda inimese hinge eest hoolt, kui samas eiratakse inimese vajadust toidu, inimväärika kohtlemise ja elamispinna järele. Kristlased mõtestasid uutmoodi oma usulisi veendumusi ja ka teoloogiat olukorras, kus inimesed olid reaalse toimetulekuga järjest rohkem hädas ning leidsid, et oleks patt mitte osaleda lahenduste andmises.
Kristluse ajalugu üldse näitab, et ühiskondlikus arengus võivad tekkida teatud momendid, mil kas olukord nõuab või lihtsalt osa kristlasi jõuab äratundmiseni, et teatud veendumused ja tõed vajavad ümbermõtestamist, ning nad on sekkunud poliitikasse. Orjapidamist praktiseeriti sajandeid ja kristluse näol polnud sellele kaua reaalset vastast, kuid 19. sajandil muutus olukord kriitiliseks ning kristlaste seas oli neid, kes astusid orjapidamise vastu välja.
Mustanahalisi oli USAs diskrimineeritud kaua, kuid selleski küsimuses ületati ühel päeval valuläve piir ning Martin Luther Kingist ja mitmest teisestki kristlasest sai kodanikuõiguste eest võitleja. Ladina-Ameerikas oli katoliku kirik kaua aega olnud vaesemate ühiskonnakihtide jaoks kauge, kuid ühel päeval ei saanud kirik enam jääda kõrvaltvaatajaks ning vaeste inimeste olukorra parandamine sai kiriku üheks missiooniks.
Juba aastaid räägitakse, et lõhe vaesemate ja rikkamate ühiskonnakihtide vahel Eestis aina kasvab. Kui Euroopa Liiduga liitumine peaks kaasa tooma tööpuuduse kasvu, palkade aeglasema tõusu elukallidusega võrreldes, vaesemate ühiskonnakihtide veelgi süveneva vaesumise, siis sotsiaalne pinge kasvab kindlasti veelgi. Ja ka siin on kusagil valuläve piir, kust alates olulisel hulgal kristlasi ei jää enam ükskõikseks ümbritsevate ühiskondlike probleemide suhtes.
Mitte-toimetulevate inimeste arvuline kasv ja sotsiaalsete probleemide (AIDS, kuritegevus, vaesus, tööpuudus) kuhjumine annavad end mingi aja möödudes paratamatult tunda ka kiriklikus töös. Nii mõnigi vaimulik võib väsida tagajärgedega tegelemisest ning leida end Martin Luther Kingi olukorrast, kes ühel hetkel tajus, et kiriku missioon ei ole vaid matta vägivaldselt hukkunuid ja kanda vägivallaohvrite ja nende omaste hingede eest hoolt, vaid ka osaleda tekkinud olukorra muutmises.
Eesti ühiskonna olukord ei ole õnneks veel nii hull ja sotsiaalsete probleemide «äratundmist» esineb siiani vaid tundlikuma sotsiaalse närviga kristlaste seas. Kõik kristlased ei olnud vabastusteoloogid ega olnud orjapidamise vastu ning ei pooldanud ka Martin Luther Kingi ideid.
Saatejuht Lauri Beekmann kutsub mind ja Mart Raudsaart aeg-ajalt Tartu Pereraadiosse oma saatesse vestlema ühiskondlik-poliitilistel teemadel ning mõeldes sellele, kuidas meie jutt saatest saatesse on kulgenud, tunnen, et viimasel ajal on toimunud pinge kasv – valitsuse poliitilised otsused mõjutavad järjest enam inimeste reaalset toimetulekut ning ma lihtsalt ei suuda uskuda, et sellised otsused on möödapääsmatult vajalikud või et riigieelarve paremat lihtsalt ei võimalda.
Alar Kilp