Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Piiskop Johan Kõpu tiibklaver on Tartus

23.03.2010 | | Rubriik: Kirikuelu

Alo Põldmäe Johan Kõpu klaveriga Vanaisa pilli andis klaverimuuseumile üle piiskopi lapselaps.Eesti Rahvusliku Klaverimuuseumi asupaigaks on saamas Helme mõis.
Enne kui muuseum uksed avab, toimuvad mitmes paigas klaverinäitused. Üheks selliseks on Vanemuise kontserdimajas avatud näitus «Tartu oma klaver», mis jääb avatuks 3. aprillini. Sellel on eksponeeritud enamik Tartus valmistatud 20 klaverist.
Et klaverimuuseumi üheks tegevussuunaks on nn nimeliste klaverite kaudu anda ülevaadet Eesti kultuuripildist laiemalt, siis on ka Tartu näitusel väljas mitme tuntud tartlase klaver – heliloojate Juhan Simmi ja Rudolf Tobiase, kirjanik Oskar Lutsu, saksofonist Lembit Saarsalu oma.

Muuseumile annetatud
Erilisel kohal on näitusel eesti rahvuskultuuri edendajale, Tartu ülikooli rektorile (1928–1937), EELK piiskopile (1939–1944) ja peapiiskopile (eksiilis, 1957–1964) Johan Kõpule kuulunud tiibklaver J. Becker. Selle 20. saj algul Peterburis valmistatud ja 2006. a firma Reval Piano poolt restaureeritud klaveri annetas muuseumile Kõpu pojatütar Mari Kõpp. Pilli restaureerimise meister oli Heiki Parts.
Johan Kõpp (1874–1970) ja tema abikaasa Marie Helene (1886–1978) olid mõlemad väga muusikalembesed inimesed. Mari Kõpp on vanaisa klaverile juurde lisanud märkmed: «Vanaema ja vanaisa tutvusid Pärnus, kus mõlemad töötasid õpetajana – vanaema saksa keele, vanaisa usuõpetuse ja eesti keele õpetajana. Nad abiellusid 1909. a juunis. Klaveri kohta kirjutas vanaema hiljem meile: «Kui ma abiellusin, siis ostsin selle oma kaasavara rahadega, nii et ta on üks armas mälestus minu nooriku ajast. /…/ Igatahes on see üks palju reisinud klaver, mis võiks mõndagi jutustada.»
Pärnust kolis Kõpu pere Laiusele, kus Johan töötas aastani 1922 kirikuõpetajana. Siis koliti (ikka koos Beckeri klaveriga) Tartusse.

Klaver jäi Tallinna
Mari Kõpp: «On teada, et klaveril harjutasid Johan ja Marie Kõpu lapsed, kes võtsid klaveritunde, samuti musitseerisid sellel külalised ja mängis oma lõbuks vanaema. Kui palju mängis klaverit Johan, ei ole otseselt teada, aga tema üliõpilasajast on meenutusi, et ta armastas laulda ja ennast klaveril saata. Samuti mängis ta orelit.»
1942 koliti Tallinna Toompeale. Sinna jäigi klaver pärast Kõppude lahkumist Rootsi 1944. a sügisel.
Mari Kõpp: «Klaveri viisid enda juurde perekonnatuttavad, kes 1970. aasta paiku toimetasid selle Nõmmele J. Kõpu poja Gunnari koju, kes oli minu isa. Mina ja mu õde võtsime siis ka klaveritunde, aga päris pianiste meist ei saanud. Nii et klaverimuuseum on sellele pillile kahtlemata kõige õigem ja väärikam koht. Klaverimuuseumi asumine Helme mõisa on meie jaoks väga sümpaatne kokkusattumus, nimelt on Johan Kõpp ja tema suguvõsa pärit Helme kihelkonnast, Johan Kõpu isa Toomas oli Helme mõisas kutsariks. Johan Kõpu vanemad ja kaks lapsena surnud venda on maetud Helme kalmistule.»
Näitusel on väljas veel teinegi annetus klaverimuuseumile – Tallinna Jaani kiriku organistile ja heliloojale Endel Kingule (1919–1992) kuulunud pianiino Carl Hancke. Pilli andis muuseumile mõni päev enne näituse avamist üle helilooja lesk, kunstnik Elsa Kink.
Klaverimuuseumil on lehelugejaile palve: ootame infot huvitavatest vanadest Eesti klaveritest (eriti seotuna meie kultuuriloo väljapaistvate isikutega) meiliaadressil alo.poldmae@meil.ee või telefonil 529 9137.

Alo Põldmäe,
helilooja, Eesti Rahvusliku Klaverimuuseumi juhatuse esimees 

Mari Kõpp on rajatavale muuseumile üle andnud vanaisale kuulunud tiibklaveri. Pildil koos Eesti Rahvusliku Klaverimuuseumi juhatuse liikmete Eero Viigimäe (vasakult), Alo Põldmäe ja Heiki Partsiga. Alo Põldmäe erakogu

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)