Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Piire kompimas

/ Autor: / Rubriik: Uudised / Number:  /

Schengeni viisaruumi laienemine oli Valga jaoks pöördeline sündmus. Loodetavasti ei jää mõjuta ka eeloleval sügisel siin plaanitavad misjonipäevad. Juba novembris, mõni nädal pärast Rakvere suurüritust kohtusid Valgamaa kristlike koguduste juhid Valga koguduse pastoraadis misjonikeskuse esindajatega. Mõte koonduda kuulutustööle järgmisena Valgas oli sündinud üheaegselt nii kohapeal kui misjonikeskuses. Otsustamist julgustas baptistide misjonipäevade kordaminek siinmail ning koostöö jätkumine Rakvere kristlike koguduste ja linna vahel ka pärast misjoninädalat.

Tuntus ja eelarvamused

3. jaanuaril kohtus initsiatiivgrupp teist korda, nüüd EKNK Valga koguduses. Seekord olid tulla saanud nelja konfessiooni esindajad. «Oleme müüdi, et kristlased omavahel läbi ei saa, murdjad,» oli võõrustaja Margus Malleus rõõmus. «Misjonikeskuse rahvas Tallinnast on meid kokku toonud.» Tõepoolest – ehkki näiteks katoliku ja nelipühilaste koguduse majad asuvad kõrvuti, polnud üksteisel varem külas käidud.
«Rahvakiriku mainega luterlaste juurde julgetakse tulla rohkem kui mujale,» nentis Peetri-Luke koguduse õpetaja Heino Nurk, kes oli valitud peatoimkonna juhiks. «Ka ajaleht Valgamaalane pöörab meile suuremat tähelepanu kui teistele.» Hiljuti oli Nurgalt siiski küsitud, kas kirikus kunagi midagi toimub ka. Küsijal, põlisel valgalasel oli tavaks pühapäevahommikuti magada ning muul ajal on kirikuhoone tõepoolest kinni, erinevalt kogudusemajast mõned tänavad edasi, kus muuhulgas toitlustatakse linna vähekindlustatuid.
Nii leiti, et kogudusi võiks põhjalikumalt tutvustada. Kui varem liikus jutte, et näiteks nelipühilased ohverdavad lapsi, siis viimasel ajal on eriti noorte seas levimas eelarvamus kristluse kohta üldisemalt. Valgas ei õpetata religiooniga seonduvat üheski neljast üldhariduskoolist ning kristlikud raadiojaamad levivad halvasti.
Plaanis on teavitada Valka kogudusi, et võimaldada läti töögrupi loomist. Linnas õpitakse küll usinasti eesti ja läti keelt, aga esialgu käib segatoimkondade asutamine üle jõu – kolmandaks keeleks ei saa valida ei vene ega inglise keelt, mida oskavad kas ainult vanemad või ainult nooremad inimesed. Valka kogudused on aga Valga poole vastu juba huvi ilmutanud.

Kuidas nimetada?

Sihtgrupiks seati kohalik elanikkond. Sageli negatiivsena tajutavat sõna «misjon» otsustati ürituse nimes pärast pikka kaalumist siiski kasutada, võttes eesmärgiks kristluses olulist terminit rohkem lahti seletada. Nii oli tehtud aastaid tagasi naeruväärsena näiva sõnaga «hingehoid» ning tänaseks «hingehoiukeskust» enam «hingetõmbekeskuseks» ei tõlgita. Betaania baptistikoguduse juhil Üllas Linderil oli tuua julgustav näide tagasisaadud palvemajast Tõrvas, mis võeti linlaste seas omaks vaatamata nimevalikule – Misjonimaja.
Üritusele otsustati lisada kõlavam peateema: «Piirid on lahti». Usutavasti muutub piiride teema järjest aktuaalsemaks, kui hakkavad selguma uutmoodi elu plussid ja miinused. Ajaloost on teada, et üksmeelse ja tervikliku Valga elu oli hakanud pärast eraldusjoone tõmbamist alla käima, varem segiläbi elanud eestlased ja lätlased kolisid aegamööda «õigele» poolele.
Pärast piiri langemist, mida oli tajutud ootamatult emotsionaalse ja vabastavana, on linnas uudse nähtusena näiteks autosid varastatud. «Me ei tajunud piiri tähendust täielikult, kuni see kehtis,» tõdes Heino Nurk. Kui palju on aga tõkkeid terves inimese elus!

Kaitsev juurdumine

Katoliku preester Ivo Õunpuu rõhutas välismaal kogetud mitmekultuursuse ohte, kui sallivuse sildi all püütakse igasuguseid identiteeti kaitsvaid piire kaotada. Heino Nurga väitel on sellest tingitud enesehävituslik käitumine järjest omasem ka eestlastele: «Tänapäeva maailmas, mida võib vaadelda kui üht suurt eeslinna – Tallinna ja Tartu vahel käib buss sama sageli kui USA ees- ja kesklinna vahel, ka kaugus on sama – on probleemid sarnased, ka meeleheitlik püüd kompida hägustunud piire. Kirik suudab pakkuda kindlat struktuuri mitte kui okastraat, vaid kui linn mäe otsas, kui kasutada Piibli väljendit.»
25. oktoobril tutvustatakse Valga kultuurikeskuses end seega mitte üldiselt kristlastena, vaid luterlased luterlastena, baptistid baptistidena jne, et igal huvilisel oleks võimalik leida edaspidi endale sobivaim paik. Kokkutulnud olid ühel meelel, et hävitust külvavat fundamentalismi ükskõik millises religioonis põhjustab ebakindlus oma usu alustes, hirm juurdumise ees.

Praktika

Kuidas kuulutada ja õpetada ajal, mil sõnad on liiga tihti osutunud kattetuiks või seostuvad värbamisega? Valgalased armastavad kultuuriüritusi, seepärast leiti olevat mõttekas koondada oktoobri neljandal nädalal linna kristlikke teatrietendusi ja kontserte, et inimesed võiks veenduda: kristlus on kultuuri loov ja kandev jõud.
Suhetes koolidega märgiti enesekriitiliselt, et puudu on jäänud eelkõige omapoolsest aktiivsusest, ning millal seda veel ilmutada kui mitte nüüd. Mustlaste arvukus linnas, nende tõrjutud seisund pani mõtlema rohkema hoolivuse väljanäitamisele.
Võtmepositsiooni kandjate palvus-lõunasöögi lähenemisnurgaks oli Margus Malleusel soovitus: «Mõjukad inimesed on harjunud, et neilt tahetakse midagi saada. Seekord soovime hoopis pakkuda: tutvustame kristlikke lähenemisvõimalusi linna probleemidele, näiteks noorte hulkurlusele.» Malleu-se juhitav nelipühi kogudus teeb Valgas kõige arvestatavamat lastetööd. Rõhutati veel kord, et iga kogudus osaleb ühisürituses iseendaks jäädes, omase tegevuslaadi kaudu.
Kõikide koguduste esindajad tunnistasid jätkusuutlikkusega seotud probleemi: kuidas ulatuda nendeni, kellest on kunagise huvi järel jäänud nähtavaks vaid märge koguduse nimekirjas. Aktiivsetele koguduseliikmetele on misjonikeskus valmis pakkuma suurürituse eel täiendusõpet, kuidas oma usust tunnistada ning tuttavaid osalema kutsuda.
Järgmine kord on plaanis kohtuda katoliiklaste juures.

Piret Riim