Piibliselts on ennast tõestanud

08.11.2006 | | Rubriik: Määratlemata

10. novembril tähistab Eesti Piibliselts piiblipäevaga seltsi taasasutamise 15. aastapäeva.

1991. aasta 14. detsember oli kirikuelus oluline päev – Tallinna raekotta olid kogunenud eri konfessioonide esindajad – taastati Eesti Piibliselts Sankt-Peterburgi  Piibliseltsi 1813. aastal asutatud Tartu (10. juuni) ja Tallinna (1. juuli) haruseltsi õiglusjärglasena. Piibliseltsi peasekretäri Jaan Bärensoni sõnul olid juba 1980ndate aastate teisel poolel nii Ühinenud Piibliseltside kui ka mitme naabermaa piibliseltside (Soome, Saksa jt) esindajad, aga samuti Euroopa kirikute juhid tõstatanud küsimuse seltsi taastamisest.

Tõusis päevakorda

Laguneva Nõukogude Liidu territooriumil taastati ja loodi noil aastail mitu rahvuslikku piibliseltsi (Lätis dets 1989, Venemaal jaan 1990, Armeenias okt 1990, Moldovas veebr 1991, Ukrainas juuni 1991, Eestis dets 1991, Leedus jaan 1992).

1991. aastal oli Jaan Bärenson veel ligi kuu aega Inglismaal Cambridge ülikooli arhiivis vanu dokumente uurimas, sest siinne arhiiv oli hävinud. Vastu talve allkirjastati vanas raehoones dokument, millega taastati Eesti vanim organisatsioon. Eesti Piibliseltsi esimeheks valiti Tiit Salumäe, kes osales aktiivselt seltsi taastamises.

Mõningate allikate järgi olnuks sel aastal põhjust pidada suurt juubelit: 1806–1807 loodi kontaktid kaks aastat varem moodustatud Briti ja Välismaa Piibliseltsiga Londonis ja moodustati Eestis esimesed piibligrupid.

Lihtne eesmärk

Jaan Bärenson ütleb, et piibliseltsi eesmärk on lihtne: tõlkida, trükkida ja levitada piibleid. Seltsi taastamine tähendas seda, et vastutus selle töö eest tuli nüüd Eestis enda kanda võtta. Aastail 1989–1990 trükiti välismaal hulganisti eestikeelseid piibleid ja piiblilugusid, et leevendada puudust usulise kirjanduse järele. Taastatud seltsi ülesandeks sai kõigepealt luua süsteem, kuidas neid piibleid õiglaselt ja õigesse kohta jagada.

Järgmiseks ülesandeks sai tõlkida pühakiri uuesti: ettevõetud töö päädis 1997. aastal eri kujunduses Piibli ilmumisega. Aastal 2000 ilmus nn suur Piibel koos apokrüüfidega. Need on vaid kaks tähist Eesti Piibliseltsi töös. Jaan Bärenson ütleb, astutud sammud on end õigustanud: kristlik kirjandus on müügil igas raamatupoes.

Taastatud seltsil oli veel üks ülesanne: leida seltsi tegevusele kohalike inimeste toetus ja vaadata oma tegevuses Eesti piiridest väljapoole, ollakse ju üks osa ülemaailmses piibliseltside peres. Piiblimarkide kaudu on tänaseks ka see ülesanne täidetud. Kuigi toetus ei ole olnud piisav ja selts kasutab oma tegevuses välisabi, võib möödaläinud aastaid lugeda edukaks. Piibliseltsi töötajad on tänulikud kõigile, kes nende tööd on toetanud.

Oluliseks seltsi arengus hindab Bärenson oikumeeniat kohalikul tasandil, mille üheks väljundiks on 1992. aastast toimuvad iga-aastased piiblipäevad ja nende raames peetavad oikumeenilised jumalateenistused. Sel aastal on Eesti Evangeelse Alliansi ja luterliku kiriku Misjonikeskusega käivitunud ühisprojekt «Hõimurahvaste aeg».

Kui praegu kuulub seltsi nõukogusse lisaks luterliku kiriku esindajatele (Tiit Salumäe, Jaanus Jalakas, Allan Kährik) metodisti (Mati Soode), adventisti (Kalju Johanson), baptisti (Eenok Palm, Peeter Roosimaa), vennastekoguduse (Toomas Nigola), nelipühi (Helle Aan) ja apostlik-õigeusu kiriku (Mattias Palli), katoliku kiriku ning haridusministeeriumi esindaja, siis perspektiivis on laiendada seltsi kandepinda eri organisatsioonide baasil.

Piiblipäeval Viljandis peetakse kultuuriakadeemia saalis konverents teemal «Piibel ja ühiskond» ja Jaani kirikus oikumeeniline jumalateenistus, mille korraldavad kohalikud eri konfessioonide vaimulikud.

Rita Puidet

Üks kommentaar artiklile “Piibliselts on ennast tõestanud”

  1. Külaline ütleb:

    :)

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)