Esileht » Teemad » Teoloogilist »

Piibli tõlgendamise lihtsad tõed

15.12.2010 | | Rubriik: Teoloogilist

Korraliku piiblilugeja tähtsaim abivahend on konkordants. 1997. a on ilmunud Jüri Henno koostatud «Piibli lühikonkordans». Repro EELKs on mureks õpetuslike ja muude arutelude kvaliteet. Seda saab parandada.
Et aruteludes kasutatakse Piiblit, siis võtan meeldetuletuseks lühidalt jutuks mõned piiblieksegeesi põhitõed.
Piibli tõlgendamise esimene põhitõde on kriitiline suhtumine Piibli teksti ehk tekstikriitika. Mõtlen siinkohal loomulikult mitte küsimust, kas piiblitekst ütleb tõde, vaid kas tekst, millele toetume, 1) toetub omakorda adekvaatsele algtekstile (ehk usaldusväärsetele käsikirjadele) ja 2) on adekvaatselt tõlgitud.
Kõikjalt korraga
Kes ei tunne Piibli algkeeli või ei viitsi korrakski süveneda tekstikriitiliste piibliväljaannete aparaatidesse, see võiks ometi kasutada kommenteerivat teaduskirjandust, mida on isegi Eesti nappides raamatukogudes piisavalt saadaval. Nende hulgas on palju tõsiseltvõetavaid väljaandeid, millest saab küllalt kiire ülevaate ühe või teise tekstikoha probleemidest.
Piibli tõlgendamise teine põhitõde seisneb Piibli lugemises «kõikjalt korraga». Ehk: korraliku piiblilugeja tähtsaim abivahend on konkordants. Konkordants on teos (ükskõik kas paberil või elektrooniliselt), mis koondab endasse Vana või Uue Testamendi kogu sõnavara ning sõnade kõiki esinemiskohti.
Kui soovime teada, mida Vana või Uue Testamendi kirjutised ütlevad Jumala kohta, peame konkordantsi abil leidma ja läbi lugema kõik kirjakohad ja nende kontekstid, kus esineb sõna «Jumal» vastavalt heebrea, aramea või kreeka keeles. Seejärel saame järeldada ja kokkuvõtteid teha. Loomulikult on sõna «Jumal» drastiline näide, sest lihtsam on Piibel niisama läbi lugeda, kui kõiki vastavaid kirjakohti eraldi otsida.
Aga harvemini nimetatud fenomenide puhul saame siiski konkordantsist suhteliselt kiiresti abi. Miks seda vaja on? Aga sellepärast, et iial ei või teada, kas mõni teine Piibli kirjakoht ei väljendu sama nähtuse suhtes teistmoodi või kas kontekst pole erinev. Erinevaid väljendusi tuleb omavahel võrrelda, neid lähtuvalt kontekstidest kaaluda ning siis alles hakata midagi väitma piibliõpetuse või -traditsiooni kohta.
Tekstide keeruline tekkelugu
Kolmas piiblitõlgendamise põhitõde arvestab tekstide keerulise tekkelooga. Sellega, et tekstide vanematele tuumikutele on aastasadade jooksul peale kasvanud hulk nooremaid kihistusi. Piibli tõlgendamine on alanud Piibli sees ja ei peagi olema teab mis professionaal, et näha, kuidas Piibli hilisemad kirjutajad on kommenteerinud vanemaid või muutnud tekstide intentsioone.
Ainuüksi sellest, kuidas Uue Testamendi teoste kirjutajad on näinud Jeesuses Vana Testamendi prohvetite ettekuulutuste täideminekut, piisab, et mõista esimeste soovi viimatinimetatuid «kommenteerida». Lähtudes uuest vaatevinklist muidugi. Korralik piiblilugeja ka taipab, et erinevate ajastute kommentaarid ei tarvitse olla ühel meelel ning võivad rääkida üksteisele vastu.
Kui eelnev tundub olevat ühelt surelikult liiga palju nõutud, siis võib ju rahulduda ka neljanda põhitõega. See puudutab Piibli ütluste eksistentsiaalse loomuse mõistmist. Piibli teosed on kirjutatud inimesele ja inimese pärast. Nad on mõeldud inimesele abiks, teoloogilisemalt väljendatuna: päästeks. See tähendab, et nad puudutavad midagi inimesele kui sellisele üdini omast, üdini möödapääsmatut. Ja see on inimese suhe Jumalasse.
Inimese suhe oma Loojasse
Niisiis võib neljandat põhitõde sõnastada ka järgnevate lausetena: iga viimane kui piiblikoht tegeleb ühel või teisel moel inimese suhtega oma Loojasse. Seda suhet on mõnes kohas kirjeldatud punktuaalsena, loodult konkreetset tegu oodates, mõnes kohas aga väga üldiselt, näiteks Looja suhtes teatud meelsust eeldades.
Paneme need kirjakohad ühte patta, saame tulemuseks, et Piibli teksti kirjusus ja vastuolulisus on tegelikult vabastavad. See vabastab meid krambist teha punktuaalselt seda, mida üks või teine (võib-olla segasele algtekstile toetuv, ebaadekvaatse tõlke läbi moondunud, oma kaasaja eelarvamustest sõltuv või Piibli enda sees ületatud) juhuslik kirjakoht ütleb.
See vabastab meid ka üksiku jäiga sõna painest ning aitab näha laiemalt metafoori ja sellega mõeldut. Mõistame võrdpildi tähtsust ja möödapääsmatust Piiblis, süveneb meis tekstist kiirguv vabadus veelgi. Siis avastame, et polegi valemit või teedekaarti, mille järgi peaksime olema kuidagi sunnitud lugema ainult teatud kirjakohti ainult teatud kujul ja ainult teatud järjestuses. Oleme vabad leidma Piiblist möödapääsmatut olulist, meid kõige sügavamalt puudutavat.
Vähe on sellest konspektist, aga aidaku see vähemalt meelde tuletada, et Piibli kirjakohtadega argumenteerimine nõuab pisukest pingutust. Mõni teine vaimulik/teoloog muidugi leiaks nõrga koha üles, aga kas peame teiste aega sedaviisi raiskama.
Väikeseformaadiliste artiklite ja vaidluste jaoks järgneb paratamatult selline valik: 1) tugineda saab vaid ühele kirjakohale, seda, selle tekkelugu ja konteksti lähemalt vaadeldes, 2) kirjakohad saab jätta üldse kõrvale ja väljendada lihtsalt oma arvamust või 3) sõnastada oma panus läbinisti metafoorselt, luule vormis.
Urmas Nõmmik,
teoloogiadoktor

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)