Piibli sõna homoseksuaalsuse kohta

Mõne Euroopa luterliku kiriku praktika õnnistada samasooliste abielu otsekui oleks see mehe ja naise abielu, seab meie kiriku raskesse olukorda. Miks on nemad langenud tegema Piibli sõna vastu? Kas ka meid ähvardab sama langemine?

EELK Kirikukogu halduskomisjon on arutanud asja ja palunud komisjoni liikmel Vallo Ehasalul kirjutada, mida räägib homoseksuaalsusest Piibel.

Üldiselt ei ole see Piiblis oluline teema, pigem kõrvalasjaolu. Siiski on olemas nii käskusid, kohtuotsuseid kui ka jutustusi, mis annavad hinnangu homoseksuaalsusele.

Kõige süngem koht on Kohtumõistjate raamatu 19. peatükis kirjeldatav lugu homoseksuaalsest vägivallast, leviidi naise lugu. Sündmus on lausa inimväärikust alandav.

Gibea linna tulevad mees ja naine ning jäävad ööbima. Kohalikud mehed nõuavad külaliselt, mehelt, vahekorda. Meestejõugu kätte antakse mehe asemel tema naine, kes vägistatakse ja kes sureb hingelise üleelamise tagajärjel. Ja ei mingit selgitust, miks mees oli nii hoolimatu oma naise vastu, peale verise kättemaksu kogu linnale, mis selliseid mehi oma kodakondsetena pidas. Vana Testament nimelt osutab, et mõrvas on näiteks kaudselt süüdi mõrvari kodulinn, patt «lasub» linna peal. Nii ka selle kuriteo puhul.

Lugu leviidi naisest jutustab Piibel sügavmõttelisemalt, kui esmapilgul näeme. Mees ja naine tulevad Betlemmast, lähevad Efraimimaale ja arutlevad, kus ööbida. Jeruusalemma me ometi ei lähe, seal elavad ebajumalateenijad, kõlvatud kaananlased, nad pole meie vennad, seal pole julge olla. Läheduses on benjaminlaste Gibea, seal on meie rahvas, sinna võib minna.

Kuid ükski vend ei anna rändajaile ulualust. Siis tuleb üksik efraimlane, kes elab võõrana Gibeas ja võtab rändajad vastu. Gibealaste kurjus läheb hullemaks, ukse taha tulevad mehed, kes tahavad külalise, mehega, magada. Ja nüüd hakkavad kaks meest, külaline ja kohalik, «viisakusi vahetama». Efraimlane pakub, et huligaanidele tuuakse ohvriks tema tütar, kes on neitsi. Leviit pakub, et ohvriks tuuakse tema naine. Nii tehaksegi.

Hommikul vihastab külaline oma tapetud naise saatuse üle, saadab sõnumi kaheteistkümnele suguharule ja Gibeale makstakse kätte. Tähele tuleb panna loo raamistust, Km 19:1 algab ja Km 21:25 lõpeb sõnadega: «Neil päevil ei olnud Iisraelis kuningat: igamees tegi, mis tema enese silmis õige oli.»

Sama asjakulg esineb 1Ms 19:4–11 Soodoma meeste loos ja Soodoma hukkumises. Siingi tahavad häbematud mehed enda meelevalda külalisi. (Sellest loost pärineb vananenud väljend omasooarmastuse kohta, «sodoomia».) Soodoma meestel pole lahkust võõraste vastu, nad näevad inimeses seksuaalsuse objekti.

Piibel näitab selles, kuidas moraalsus on aja jooksul muutunud: peatükk eespool kirjeldatakse traditsioonilist uskliku Iisraeli karjaseelu, Aabrahami külalislahkust. Sellele järgneb uue aja märk, kaananipärase linnaelu kirjeldus, inimeste vaimne pidetus, loomuvastasus.

Süstemaatilise hinnangu homoseksuaalsusele annab 3Ms 18:22; 20:13. Suure ja mahuka Moosese seaduse raames on lõik 3Ms 17–26 saanud pühadusseaduse nime. Jumala seaduse eesmärk on teha kogu rahvas pühaks ja see annab teada, mida on vaja vältida. Omasooarmastus on keelatud suguliste suhete loetelus kõrvuti lapselapsega, miniaga, kariloomaga magamisega.

Olustikuliselt viitab pühadusseadus vanale, karjaserahva elukorraldusele. Kunagi, nomaadide ajal, on rahvas tegelikult ka pühadusseaduse käskude järgi elanud.

Siin näeme, Piibel ei tunne mõistet ‘homoseksuaalsus’. See ütleb: «Ära maga meesterahva juures, nagu magatakse naise juures.» Taolised suhted reostavad maad, mis ometi peaks saama pühaks maaks seeläbi, et inimesed sellel maal pühalt elavad. Kui sa tahad teenida Iisraeli Jumalat tema templis, pead sa olema pühitsetud. Pühadusseadus näitab, et langenud, kaananimõjulises elus on seksuaalsus läinud kultuse alale. Kui sa lähed teenima Moolokit, siis oled sa suguliselt kõlvatu.

Jeesus homosuhetest ei räägi. Ilmselt oli see väheoluline teema, vaieldud selgeks kahesaja aasta eest, Makkabite aja isamaalisuses, võitluses hellenismi ja kõige moodsaga.

Seleukiitide suurriigi valitsejad olid tollal soosinud Jeruusalemmas kõrgklassi homosuhteid, poliitiliseks ja majanduslikuks vastasrinnaks neile said nn vagad ehk hassiidid, hilisem rahva ja maa pühadust edendav variseride liikumine. Jeesuse kõlblushoiakut vaatame hiljem, nüüd siirdume Pauluse juurde.

Rm 1:18–32 näitab Paulus, et homoseksuaalsus on otsekui «näidispatt». Kuna inimene ei austa Jumalat, vaid austab ebajumalaid, karistab Jumal inimest sellega, et paneb mehed tahtma mehi ja naised tahtma naisi. Inimene «rikub» Jumala ja Jumal omalt poolt rikub inimese.

Pauluse üllatavat mõtet seletab evangeeliumi kuulutuse taust. Ühelt poolt toetus sündiv kristlus juudi sünagoogi misjonitöö õpetusevarale, vastumeelsus homosuhete vastu polnud mitte üksnes Jeruusalemma eripära, ka sünagoogid kreeklaste keskel olid homosuhete vastu.

Nii on ka juutidele omane mõelda, et ebajumalateenistus ja abielu allakäik käivad käsikäes. Saalomoni tarkuseraamat (14:24) ütleb, ebajumalateener «ei hoia puhtuses ei elu ega abieluseisust». Juudi kirjandust ju Paulus tundis. Teiselt poolt võõrastasid kreeklaste homosuhteid nii juudid kui ka kristlased (1Kr 6:9; 1Tm 1:10).

Palju on arutletud, mis on Jeesuse eetika. See pole päriselt mingi meelsuseetika, see pole ka traditsiooniline seaduse eetika. Jeesuse eetikale on iseloomulik viia kõlblusnõuded tagasi Vana Testamendi algusesse, loomise juurde. Jeesus nägi Vanas Testamendis Jumala tahet, taevast tulnud Jumala Pojana oli ta Vana Testamendi kaasautoriks. Jeesus jätab vaidlused seaduse leebuse-ranguse skaalal, tuletab selle asemel meelde Jumala loomiskorda. Loomises lõi Jumal inimese meheks ja naiseks, andes inimestele sobiva, lähedase, viljaka kokkukuuluvussuhte.

Miks on tänapäeval just kristlik Euroopa sügavale kultuurkihile vaatamata allunud homosuhete õigustamisele? Mitte et homoseksuaalsus oleks siin levinum, pigem vastupidi. Euroopa viga on selles, et ühiskonda kaitsev abieluseisus on nõrgenenud. See on saanud rünnatavaks.

Mittekristlikes kultuurides on sugulised kõrvalekalded sageli iga mehe eraasi, sellisena lubatud katsetada. Abielu on samas tugev, kuigi Jumala sõnast valgustamata. Näeme, et Jumala sõna abiga on kristlik tsivilisatsioon seadnud pattudele piirangud, ja tuues inimese Jumala juurde, toonud inimese tagasi ka inimeseksolemise juurde. Kui me vaid ise ei annaks seda käest.