Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Piibli mõjust eesti keelele, 7.osa

/ Autor: / Rubriik: Järjejutt / Number:  /

Algus EK nr 4, 27.01.2010.

Kuigi humanistid Laurentius Valla ja Reginald Pecock seadsid XV sajandil teksti apostlitelt pärinemise kahtluse alla ja Rotterdami Erasmus avaldas 1533. aastal kriitilise uurimuse Explanatio Symboli, quod dicitur apostolorum ning Calvin oli nendega sama meelt, ei nõustunud Luther sellega ning jäi lõpuni kindlaks, et tegemist on kaheteistkümne apostli enda poolt sõnastatud õpetuse kokkuvõttega.6
Kui sanctorum on genitiiv sõnast sancti, siis oleks ainsus maskuliin sanctus ning mõeldud pühi isikuid, kellega me oleme ühendatud vaimus: «Seepärast ka meie, kelle ümber on nii suur pilv tunnistajaid (kr μάρτυς)…» (Hb 12:1).
Uuest Testamendist lähtudes on pühade osadus (communio sanctorum) lihtsalt usklike osaduse (communio fidelium) ehk teiste sõnadega kiriku kirjeldus. Mõeldud on kõiki ristitud inimesi, kes on ‘kutsutud pühad’ (1Kr 1:2), ‘pühad Kristuses Jeesuses’ (Fl 1:1) jms.7
Selline kõigi usklike nimetamine pühadeks oleks mõeldav juhul, kui usutunnistuse oleksid tõepoolest sõnastanud apostlid ise I sajandi keskel. Aga juba II–III sajandil ei tarvitatud sõna άγιοί sellises avaras tähenduses8, ja V sajandil on see veel vähem tõenäoline. Luther teadis, et see lõik on hiljem lisatud:
Püha kristlikku kirikut nimetatakse veel pühade osaduseks (Communio sanctorum), sest mõlemad mõisted tähendavad üht ning sama.
Varemail aegadel seda lisandit siin ei olnud9 ja peale selle on see ka halvasti tõlgitud «pühade osadusena»10. Kui seda aga täpsemalt seletada, tuleks seda hoopis teisiti väljendada. [—] Nõnda ka sõna «communio», mis sellele ladina keeles on lisatud, ei peaks tähendama mitte «osadust», vaid «kogudust».
Sõna ise on oma päritolult ainult lisand või tõlgendus, mille varal keegi on tahtnud selgitada, mida kristlik kirik tähendab. Saksa keelde on meie omad, kes pole osanud õigesti ei ladina ega ka kreeka keelt, selle tõlkinud «pühade osasaamisena, osadusena», mida aga keegi nii ei nimeta ega ka sellest aru ei saa.11
Õigesti väljendatuna peaks see olema «pühade kogudus», see tähendab kogudus, mis koosneb lausa pühadest inimestest.12 Seda ma räägin seepärast, et sõnadest aru saadaks. Neist on harjutud niivõrd valesti aru saama, et sellest üpris raske on vabaneda ja selle muutmist peetakse koguni ketserluseks.13
See vastab Augsburgi usutunnistuse definitsioonile14: «Kristlik kirik pole olemuselt muud kui kõigi usklike ja pühade kogu (ecclesia proprie sit congregatio sanctorum et vere credentium)»15.

6 Vt A. Peters, Kommentar, 15–18.
7 Vt Xavier Léon-Dufour, Dictionaire du Nouveau Testament (Paris: Éditions du Seuil, 1975), 479–480: «Le NT ne connait pas l’appellation courante des hosioi pour désigner les chrétiens membres de la communauté élue; elle l’a remplancée par hagioi ou par «élus» (Ac 9,13; Rm 1:7).»
8 «Püha» ja «pühaku» mõiste arengu kohta Vanast Testamendist kuni tänapäevani, nende terminite üldises ja spetsiifilisemas tähenduses vt Georg Kraus, «Heilige, Heiligkeit, Heiligung», Lexikon der katholischen Dogmatik. Hrsg. Wolfgang Beinert (Freiburg-Basel-Wien: Herder, 1997), 239–241.
9 Juba 1519. aastal oli Luther veendunud, et tegemist on hilise lisandusega: Totus mundus confitetur sese credere ecclesiam sanctam catholicam aliud nihil esse quam communicationem sanctorum, unde et antiquitus articulus ille ‘sanctorum communionem’ non orabatur, ut ex Rufini symbolo exposito videre licet, sed glossa aliqua successu temporis in textum relatum nunc simul oratur, vt märkust BSLK 656.
10 BSLK 656: ist auch ubel und unverständlich verdeutscht: «eine Gemeinschaft der Heiligen».
11 Originaalis on kreeka asemel saksa keele oskamatus, vt BSLK 657: Dafur haben die Unsern, so wider Latinisch noch Deutsch gekunnt haben, gemachet «Gemeinschaft der Heiligen», das ist eine Gemeine, darin eitel Heiligen sind, oder noch klärlicher «ein heilige Gemeinde».
12 Theodore W. Jennings, Loyalty to God. The Apostles’ Creed in Life and Liturgy (Nashville: Abingdon Press, 1992), 193–195 esitab õigeusklike ja katoliiklaste tõlgenduse sellele fraasile ning nendib siis: «Paistab, et protestantlikel kirikutel ei ole usutunnistuse selle lause ametlikku seletust. Sellegipoolest on võimalik öelda, et me kohtame siin tõlgendust, mille fookuses on isiku moraalne pühadus. Sageli tähendab see kiriku korralduste ja seaduste täpset täitmist. Sellelt vaatepunktilt pühade osadus rõhutab veel kord pühaduse tähtsust kogukonnas, ja selle teine külg on nende osadusest väljalülitamine, kellest arvatakse, et nad elavad vähem püha elu.»
13 M. Luther, Suur Katekismus, 109–110.
14Vt Torleiv Austad, «Kirche», Horst Georg Pöhlmann, Torleiv Austad, Friedhelm Krüger, Theologie der lutherischen Bekenntnisschriften (Gütersloh: Gütersloher Verlagshaus, 1996), 170–171.
15 Augsburgi Usutunnistus (1530–1980) (Stockholm: Kirjastus EVR, 1980), 8 (8. artikkel: Kiriku tegelikkusest); originaalteksti vt BSLK 63 (Quid sit ecclesia?).

Järgneb.

Toomas Paul,
teoloogiadoktor