Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Piibli mõjust eesti keelele, 3. osa

/ Autor: / Rubriik: Järjejutt / Number:  /

Algus EK nr 4, 27.01.2010.

Piibliütlustele on tüüpiline, et paljud neist ei käibi suuliselt mitte originaalvormis, vaid keele- ja suupärasemaks mugandatud variantides.
Näiteks Õp 16:9 tõlge P 1739 (ja üldse vanemais trükkides) on innimesse südda mötleb omma tee peäle, agga Jehowa kinnitab temma sammud, eesti suuline normaalkuju aga inimene mõtleb, Jumal juhib, soomlastel Ihminen päättää, Jumala säätää, sakslastel Der Mensch denkt, Gott lenkt, inglastel Man proposes, but God disposes jne.
Teine koht veidi alamal (Õp 16:18) on Thor Helle tõlkes sõnastatud: körkus tulleb ennekui mahharöhhutakse, ja ennekui kegi kommistab, on ta issiennast täis, eesti suuline tavavorm on aga uhkus tuleb enne langemist, soomlastel ylpeys käy lankeemuksen edellä, sakslastel Hochmut kommt vor dem Fall jne. Eesti töö kiidab tegijat, mille vasteid on noteeritud väga paljudelt rahvastelt, läheb tagasi piiblikohale Srk 9:21 (P 2000 Srk 9:17) või on igatahes sellega geneetilises seoses – P 1739: üks tö kidetakse targa teggia käes, ja tark rahwa-wallitseja ommast könnest.
Ütlus lihane keel lõikab luise kaela on tuntud kõigil läänemeresoome rahvastel, kes üldse on alliteratiivset ütlemislaadi viljelnud (s.t ka soomlastel, karjalastel ja vadjalastel), ning on arvatavasti seostatav passusega Õp 25:15 – P 1739: pitka melega woib würsti melitada ja pehme keel murrab luid katki.
On avaldatud arvamust, et kuna varasemate vanasõnapublikatsioonide koostajad on sageli ise olnud vaimulikud, siis on nad kindlasti püüdnud oma raamatuis esitada mitmesugust Piiblist pärinevat või muud religioosse sisuga ainest, mis tegelikult polnud suulises traditsioonis kodunenud. Päris kindlasti nad püüdsid seda, pidades oluliseks, et õpetuslausete sisu ja moraal vastaks nende õigekspidamistele.
Kas ütlus oli rahvasuust või Piiblist või kust see üldse pärines, sellel oli tolleaegse autori jaoks kõrvaline tähtsus. Kuid folkloorile pole põhimõtteliselt võimalik midagi peale suruda ega temasse midagi meelevaldselt juurutada.
Folklooril on võimsad enesekaitsevahendid ning ta ei võta vastu midagi sellist, mille vastuvõtuks puuduvad eeldused, s.t millega pole midagi peale hakata või mis ei paku huvi või mis tundub traditsioonikandjaile faktilises, moraalses või muus mõttes ebaõige või mis pole vormilt piisaval määral «oma» jne.
Kui palju on eesti piibliparalleelidega vanasõnu? Ütluste spontaanse paralleeltekke võimaluse, folkloorset protsessi mõjutavate faktorite paljuse jm asjade tõttu ei saa vastus olla üheselt täpne.
Vanasõnade väljaandes on umbes 320 tüpoloogilist üksust (vanasõnatüüpi), mille juures on viited Piiblile. Eesti vanasõnafond on piisavalt suur otsustamaks ligikaudseltki ka selle üle, kui populaarne, tuntud, produktiivne, sagedane jms on üks või teine piiblivanasõna olnud XIX sajandi lõpu- ja XX sajandi alguskümnenditel.
Rahvaehtsate arhiivitekstide hulga järgi on eesti piiblivanasõnade edetabeli esimesed järgmised: kes teisele auku kaevab, see ise sisse langeb (u 280 varianti); parem pool muna heaga kui nuumhärg pahaga (u 170 varianti); millest süda täis, sellest räägib suu (u 135 varianti); õndsam on anda kui võtta (u 130 varianti); uhkus tuleb enne langemist (u 125 varianti).
Eesti arhiiviaines võimaldab anda statistilise vastuse küsimusele, milline on piiblivanasõnade osakaal Eesti eri aladel – põhjaeesti materjalis on see tõenäosusnormist suurem, lõunaeesti materjalis väiksem.
Kui püüda seda empiirilist tulemust tõlgendada, siis – ilmselt ei ole põhimõjuriks olnud P 1739, mis on selleks liiga hiline ja algul väikese levikuga.
Ka eestikeelsetel jutlustel ei ole statistiliste vaatluste põhjal otsustades olnud erilist rolli piiblivanasõnade vahendamisel eestlaste suulisse pruuki – perikoobitekstidest pärinevate ütluste suulise käibe üldnivoo on väga madal, piiblivanasõnade esikümnes pole neist ühtki, kahekümne tuntuma hulgas ainult kolm.
Krikmanni meelest kõige usutavam seletus asjaomase põhjaeestilise dominandi kohta on see, et enamik produktiivsemaid piiblivanasõnu oli läinud Lääne-Euroopa suulisse traditsiooni juba enne, kui eestikeelne piiblitõlge ja muu eestikeelne kirikukirjandus üldse rahva hulka jõudis, ning laenati eesti keelde suulisel teel – sakslastelt, rootslastelt, soomlastelt või muudelt rahvastelt.
Vanasõnaliste ütluste päritolu ja ringlus on üldse omaette maailm. Nikita Sergejevitš väitis kunagi, et «nagu vene vanasõna ütleb: kes ei tee tööd, ei saa ka süüa». Tegemist võibki olla vene vanasõnaga, aga tõenäoselt apostel Pauluse teisest kirjast tessalooniklastele: «Kes ei taha töötada, ärgu ka söögu!» (2Ts 3:10), mis ei ole apostli sõnastatud, vaid tsiteeritud rahvasuust.
(Järgneb.)

Toomas Paul,
teoloogiadoktor