Piibel – Jumala ilmutus 4. osa

4.
Mulle on kaua tundunud kuidagi raskevõitu mõista, kuidas ikka saab olla, et usu läbi arvestab Jumal Jeesuse Kristuse õiguse meie õiguseks. Et Jeesus on õige, sellest saan ma väga hästi aru, aga kuidas võib tema õigus saada ka minu omaks, kui mina olen patune? Aga vaatame Aabrahami, kellele «ta usk arvestati õiguseks».
Jumala tõotustega on sageli nõnda, et need ei täitu nii ruttu, kui me ootaksime. Nii oli ka Aabrahami puhul. Esitan seda lugu natuke vabamas vormis, et oleks suupärasem. Aastad läksid, aga Aabrahamil polnud järeltulijat. Ühel hetkel, kui Jumal jälle oma tõotustega tuli, ütles ta selle Jumalale ka välja: «Mida sa mulle tegelikult saad üldse anda? Vaata, ma olen juba vana mees ja mul on suur varandus, aga järeltulijat ei ole. Kõik see jääb kellelegi võõrale!»
Jumal vastas: «Aabraham, sa oled praegu pimedas telgis ja siin tulevad kergesti masendavad mõtted. Lähme parem välja!» Aabraham ajas end püsti ja läks välja. Seal ütles Jumal: «Tõsta nüüd pilk taevasse ja loe tähti! Kas suudad neid kokku lugeda?» – Aabraham ilmselt vaatas ja üritas lugeda, aga muidugi see ei õnnestunud. Siis ütles Jumal: «Nii palju saab olema sinu järeltulijaid!» Ja just siis on öeldud: «Ja ta uskus Issandat ning see arvati temale õiguseks.»
Kui Jumal midagi ütleb ja inimene seda usub, siis loomulikult on see õige! Ja kui Jumal käsib midagi teha ning inimene seda teeb, siis loomulikult on seegi õige. Inimene pole sellepärast veel veatu, patutu ega täiuslik, aga ta teeb õigesti. Ükskõik kui eksinud ta ka ei oleks, kui ta Jumalat kuulda võtab, siis liigub ta õiges suunas. Samamoodi on meiega, kes me usume Jeesusesse Kristusesse. Ja Piibel ütleb, et meie, kes me täna oleme siin, oleme samuti Aabrahami lapsed, sest «Kui te olete aga Kristuse päralt, siis te olete järelikult Aabrahami sugu ja pärijad tõotuse järgi» (Gl 3:29).
Sõnakuulmine on usus ja suhtes Jumalaga üks kõige tähtsamaid asju. Seda näeme Piiblis väga palju nii üksikisikute kui ka terve jumalarahva elus. Kui me ei tee, mis Jumal käsib, siis ei saa me temaga koostööd teha ja satume temaga vastuollu. Muide, selles valguses muutub väga tähendusrikkaks seegi, et tänapäeval ei usuta ega austata mingeid autoriteete, vaid kõige tähtsamaks ja õigemaks peetakse igaühe enda arvamust ja usku.
See on selge teeviit ja suund Jumalast eemale. Autoriteetide vastu isegi lausa mässatakse järjest rohkem, see pole aga midagi muud kui kuradi enda algpatt, millesse ta püüab kaasa tõmmata võimalikult paljusid. Kõik muud patud, mida tavaliselt peetakse palju hullemateks, tulenevad nii või teisiti sellest.
Olles teinud nüüd Piibli kaanest kaaneni läbi, mida ma võin öelda? Piibli põhisõnum on: Jumal on end inimestele ilmutanud. Ta on rääkinud ja andnud teada oma tahte. Ta on teinud seda mitmesugustel viisidel: ajaloosündmustes, isikliku elu sündmustes, oma seaduste läbi, prohvetite läbi, kõige enam aga Jeesuse Kristuse läbi.
Tegelikult ka kõik eelnev on toimunud Jeesuse Kristuse läbi. Alati on leidunud neid, kes sellest aru said, tavaliselt aga enamik sellest aru ei saanud. Näiteks Jumala kõige otsesemat rääkimist prohvetite läbi peeti tihti prohveti enda arvamuseks, isegi lubamatuks tõlgenduseks. Hiljem näitas aeg siiski, et Jumal oli rääkinud, ja sellest aru saades säilitati räägitu pühakirjana.
Prohvetite hauad ehiti, aga ise jäädi enamasti samasuguseks, nagu olid prohvetite kaasaegsed – ja nagu kipume olema me kõik. Uusi Jumala saadikuid ei tuntud ega tunnustatud ikka, sest nende sõnumis nähti jälle kord lihtsalt ühte inimlikku, kitsarinnalist seisukohta, mis üldsusele ja sellele ajale ei sobinud.
Ei saadud või ei tahetud aru saada isegi siis, kui Jumal rääkis kõige selgemalt – Jeesuse Kristuse läbi. Paljud tundsid hästi teoloogiat ja võisid esile tõsta kuulsate teoloogide autoriteetseid arvamusi, aga nad ei tundnud ära Jumalat, kes elavana nende hulgas liikus ja tegutses. See on põhiline oht ja häda tänapäevalgi.
Mida õigeks suhteks Jumalaga tarvis on? Jaakobuse läbi ütleb Jumal: «Tulge Jumala ligi, siis tuleb tema teie ligi! Patused, puhastage käed ja kasige südamed, te hingelt kahestunud!» (Jk 4:8) Usun, et siin on selgelt välja öeldud ka Eesti kristlaste hulgas väga levinud häda ja vajadus. Kahestunud on see, kes ei tea, keda õieti uskuda ja kellele toetuda – kas Jumalale või maailmale …
Tegelik suhe algab siis, kui inimene tuleb Jumala juurde (sest Jumal inimese juurde on juba tulnud). Ka Jeesus pidi kord oma kaasaja pühakirjauurijatele ütlema: «Te uurite pühi kirju, sest te arvate nendest saavat igavese elu – ja just need on, mis tunnistavad minust. Aga te ei taha tulla minu juurde, et saada elu.» (Jh 5:39–40) Jeesus ei taha ainult rääkida elust, vaid anda elu. Jutt oli Vana Testamendi kirjadest, sest Uut Testamenti siis veel polnud.
(Järgneb.)
Aare Kimmel