Petseris palvetati Eesti eest

Misjonikeskuse diasporaatöö programm hõlmab ka eestlaste teenimist Petseris.
Sealne kogudus kuulub Võru praostkonna alla ja on Võru koguduse õpetaja Andres Mäevere teenida.
«Sest kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel.» Need Jeesuse sõnad Matteu­se evangeeliumist (18:20) olid mu meeltes pühapäevasel jumalateenistusel Petseri Peetri kirikus.
Olin tulnud jalgsi üle piiri, juhuslikku autot hääletades kesklinna sõitnud, käinud väga heasse korda seatud kloostris ja jalutanud mööda Vabaduse tänavat Gagarini tänavale, kus 85 aastat on seisnud eestlaste pühakoda.
Kiriku kõrval endises kogudusemajas paikneb sõjakomissariaat, vastasmajas üle tee tegutseb nelipühi kirik. Nagu pea terves kesklinnas on ka kiriku ees asutud tegema kõnniteid.
Kiriku uksed on avatud ja Tiiu Leškina ootab tulijaid. Ta mäletab veel aegu, kui lapsena 1950ndatel ema käekõrval kirikus käis ja «kirik oli rahvast täis». (Aastatel 1956–1967 oli Petseri koguduse õpetajaks Voldemar Ilja.) «Nüüd on meid, eestlasi, väheseks jäänud,» kurdab Tiiu, kel endal on kaks kodakondsust, mis lubab tal vabamalt üle piiri Eestis käia.
Nende vanust, kes viimastel aastatel pidevalt kirikus käisid, võib pühakoja enda vanusega mõõta. Noori ei ole kusagilt peale tulemas. Tiiu ei usu, et siin aitaks ka see, kui teenistused venekeelseks muuta.
Imposantne punastest tellistest kirik püsib muutumatuna eestlaste hoida sellest saati, kui piiskop Jakob Kukk selle 1926. aasta 19. septembril pühitses. Jumalakoda meenutab oma põhiplaanilt Võru kirikut, kus käärkambri osa paikneb ovaalselt eestpoolt suletud altari taga ja kantslisse saab tõusta altarist.
Mart Kallas läheb orelirõdule kella helistama; üle õhturahusse jäänud Petseri kaigub armas kellahelin. Õpetaja Villu Jürjo sõnul on selle kella kiriku ehitamisel kinkinud Petseri klooster.
Ustavad kogudusenaised Olga Jamsa, kes pühakojaga samaealine, ja Tiiu Leškina ning allakirjutanu võtavad istet. Võrust, teispoolt piiri saabunud hooldajaõpetaja Andres Mäevere alustab kiriku pühitsemise 85. aastapäeva jumalateenistust.
Kui väikesearvuline kogudus alustab lõpulaulu «Hoia, Jumal, Eestit», siis kõlab see kui palve kodumaa poole. Kui kusagil on usu nimel tegutsetud inimvõimete piiril või üle selle, siis Petseri Püha Apostel Peetruse kiriku ehitamine ja teenimine kuulub siia kauni eeskujuna.
Sügav kummarduse inimestele, kes selle pühakoja on säravpuhta ja avatuna hoidnud.
Sirje Semm