Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Perekond Boman tuli Eestisse, järgides sisimas Jumala häält

11.06.2008 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Ivar Bomani motod: «Usk iseenesest, ilma tegudeta, on surnud.» Ning: «Armastame mitte ainult sõnadega, vaid tegudega.»

Maailmakodanikest eestlased Thea ja Ivar Boman elavad Haapsalus alates detsembrist 2005, varem, 1994–2000 oli elupaigaks Tallinn.
Nad on elanud Rootsis, Portugalis, Lähis Idas, Aafrikas. Eesti riigi vabanedes olid nad juba eakad, kuid otsustasid, et tahavad just siin oma võimaluste piires teha tööd ja olla siinse elu jaoks kasulikud. Praegu mõtiskleb Ivar Boman, kuidas tuua noori rohkem ja sagedamini kiriku juurde.
Tegelikult olid nad tunnetanud iseendas kutset naasta sünnimaale juba varem – «1991. aastal tuli mulle tugevasti see tunne» –, kuid reaalne tulek võttis aega. Pidi mõtlema, kui õige see oleks: otsustada, korraldada asjad ringi, müüa maja, leida Eestis endale koht.
Thea Boman ei olnud algul nii väga kindel, kas tema jaoks on otsus õige, kuid ta lähtus mehe sisetundest ja usust. Abikaasa oli olnud tegus mees mitmes riigis, mitmes maailmajaos. Alati kuulanud Jumala häält tähtsamates otsustes. Ivar Boman: «Nüüd tean: kui mu abikaasa poleks eestlanna, ei tulnuks ma ilmselt ka meie sünnimaale tagasi.»
Ivar meenutab oma lapsepõlve: «Detsembris 1943 põgenesime Paldiskist laevaga Oden Rootsi, olin siis Tallinna Rootsi kooli õpilane, 12aastane. Miinide vahel sadamast välja näitas meile teed Saksa ristleja, lõpuks saime Hanko neeme taha varju. Mul seisab siiani silme ees pilt kai peale maha jäänud asjade virnadest. Kuid mitte ainult asjad ei jäänud maha.»
Kohanemine Rootsis ja Portugalis
Kuna saabujad olid eestirootslased, võttis Rootsimaa neid kenasti vastu, algul pidi leppima tagasihoidlike tingimustega, tervisekontroll tuli läbi teha. Ivari isa Karl Boman (Tallinna Rootsi-Mihkli koguduse juhatuse esimees 1941–1943) uskus ometi, et kord tullakse tagasi, ehitatakse üles rüüstatud kodumaa, kuid ta ei jõudnud seda näha. Seda enam tundis poeg, et temale jääb kohustus isa joont jätkata.
Kuigi turistidena paar korda Eestis käidud, oli kunagine kodumaa jäänud võõraks. Hoopis omasem, selgema elukorraldusega oli 19 aasta kodu Portugalis Algarves, kus paaril oli ilus elamu ja jõukas elujärg 1981–1994, 2000 – dets 2005.
Kuuldes Jumala häält
Ivar Bomani senises elus oli tihti tulnud rinda pista lootusetute oludega, ta oli riskiolukordi ja väljakutseid nautinud, näinud vaeva ja leidnud lahendusi. Ainult Jumala abiga saab paljusid olukordi lahendada, oli järeldus, mis lõimus elukogemusse.
«Kord palvetasin ja tõstsin silmad ülespoole. Äkki ma kuulsin häält, mis täiesti selgesti eesti keeles ütles: ära muretse, Ivar, kõik läheb korda! Ja ma mõistsin, teadsin, see on Tema, see on Tema soov, kõik asetus oma kohtadele – siis selleks olingi ma Eestisse naasmise kutset tundnud! Mäletan täpselt – 2002. aasta 9. veebruari öösel ilmus Jumal mulle Portugalis unenäos.
Taevas oli pilvine, järsku läksid pilved laiali, nägin sinist taevaava. Äkitselt kuulsin sealt kostmas häält, mis rääkis minuga rootsi keeles. Hääl ütles: Ivar, hoolitse minu inimeste eest! Sealsamas, kui hääl oli seda ütelnud, tekkis valgetes tähtedes kiri, mis ütles sedasama.
Ma ärkasin, hing oli valgust täis. Põlvitasin voodi juurde, tänasin ja nutsin. Teadsin, et pean Eestisse tagasi minema ja oma töid jätkama.»
Nüüd nad elavadki abikaasa Theaga Haapsalus, tegemisi jätkub. Ivar Boman püüab teha kõike, mida ta võib ja oskab, et kirikuelu toetada ja aidata. Ta on ka initsiaator sidemete loomisel Põhjamaade kirikuehitajate organisatsiooni ja EELK, samuti ECMi (European Christian Mission) ja EELK Misjonikeskuse vahel.
Tallinna Rootsi-Mihkli kirik oli Ivari isa kogudusehoone, sellega nad endastmõistetavalt taas liitusid (Ivar oli seal koguduse juhatuse esimees 1995–2000). Kirik oli väga haledas seisundis. Algas pikk ja vaevaline pühakoja ülesehituse protsess, millest abielupaar ka väga aktiivselt osa võttis. Panustatud on veel Rooslepa kabeli taastamisse ning aidatud korraldada võõrkeelte oskust nõudvaid suhtlemisi, eriti varasematel aastatel.
Juune Holvandus

Ivar Bomani motod: «Usk iseenesest, ilma tegudeta, on surnud.» Ning: «Armastame mitte ainult sõnadega, vaid tegudega.»
Et olen kärsitu loomuga, vajan Jumala juhtimist õige hetke tabamiseks ja üks mu juhtmõte on alati olnud: «Jumal, ma tahan alati tegutseda nõnda, kuidas Sina tahad, aga ära lase mind tegutseda liiga ruttu ega liiga aeglaselt.»

Ivar Bomani isiklik hommikupalve:
Minu Jumal, õpeta mind aru saama, mis on minu kohus. Hoia mind nõnda, et ma ei teeks midagi seesugust, mis pole minu otsustada, vaid pane mind tegema seda, mida oled mulle usaldanud teha.
Jumal, ära kunagi luba mul tegutseda ette rutates, vaid õpeta mind ootama, kuni Sina mind kutsud ja mulle käsu annad. Siis õnnista mind sellise tuhinaga, et ma mitte ainult ei soovi Sinu tahtmist teha, vaid ka võtan asja käsile ja pean vastu, kuni see on lõpule viidud. Tugevda mind usus nõnda, et mina Sinu sõna peale julgen kõike ega tunne millegi ees hirmu siin maailmas. Aamen.

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)