Peatükke teoloogia ja kiriku ajaloost: Ärgu lakaku otsija otsimast

Mõni aeg tagasi ilmus Johannes Esto Ühingu väljaandena Uku Masingu tõlge Tooma evangeeliumist. Esmakordselt avaldati see tõlge Usuteaduse Instituudi toimetiste sarjas ilmunud kogumikus «Studia ecclesiastica orientalia» 1986. aastal ning on ilmunud järjejutuna ka Eesti Kiriku veergudel. Uustrüki eessõna autor, Usuteaduse Instituudi õppejõud mag Jaan Lahe tutvustab seda evangeeliumi Eesti Kiriku lugejatele.

Väikese rahva võimalus saada osa maailmakultuurist on paratamatult piiratud ja seepärast on iga kultuuriloo seisukohast olulise teose ilmumine mõne väikese rahva keeles suursündmus. Kindlasti oli seda ka Tooma evangeeliumi tõlke esmailmumine 1986. aastal. Nüüd on tänu Uku Masingu Kolleegiumile ja Johannes Esto Ühingule saanud võimalikuks tolle tõlke uustrükk.

Seegi on tähelepanuväärne sündmus, sest Tooma evangeelium on Philippose evangeeliumi ja Manilaste laulude kõrval (ilmunud samuti 1986 kogumikus «Studia ecclesiastica orientalia») üks väheseid koptikeelseid teoseid, mis on tõlgitud eesti keelde. Kuigi evangeeliumist on suurtes Euroopa keeltes (saksa, inglise ja prantsuse keeles) ilmunud erinevaid tõlkeid ja väljaandeid, on ometi palju keeli, millesse Tooma evangeeliumi tõlgitud ei ole.

Meil on haruldane võimalus lugeda seda muistset teksti oma emakeeles tänu sellele, et Jumal on andnud meile Uku Masingu. Masingu vahendusel on jõudnud meieni teisigi kultuuri- ja religiooniloo seisukohalt olulisi teoseid ja jõuab peatselt veelgi, sest äsjailmunud Tooma evangeeliumi tõlge on alles esimene Uku Masingu Kolleegiumi ja Johannes Esto Ühing alustatud Uku Masingu tõlgete sarjast.

Ortodoksia ja hereesia

Tooma evangeelium on üks rohkem kui viiekümnest teosest, mis avastati 1945. aastal Ülem-Egiptusest Nag Hammadi lähedalt. Need teosed on tuntud «Nag Hammadi gnostilise raamatukogu» nime all, kuigi nimi on eksitav, sest mitte kõik leitud teosed ei pärine hilis-antiikaja religioossest liikumisest, mida me nimetame gnoosiseks (selle liikumise kohta vt eesti keeles: Jaan Lahe, Gnoosis ja algkristlus. 2., parandatud ja täiendatud trükk. Tallinn, Kodutrükk 2004), vaid varase kristluse erinevatest suundadest.

Samuti ei ole teada, kuidas ja mis asjaoludel need teosed oma leiupaika sattusid ning kellele nad kuulusid, kuid praegu kõige levinuma hüpoteesi järgi pärinevad need teosed leiupaiga läheduses asunud kloostri raamatukogust, kust need olid kõrvaldatud kui hereetilised teosed. See hüpotees sobib hästi kokku ka Egiptuse kirikuloo kronoloogiaga.

Enamik Nag Hammadi «raamatukogu» teostest pärineb 2. ja 3. sajandist, see tähendab Egiptuse kirikuloo kõige varasemast perioodist (ristiusu olemasolu Egiptuses on dokumentaalselt tõestatud alates 2. sajandist), kuid teoseid sisaldavad käsikirjad (papüüruskoodeksid) pärinevad 4. sajandist.

Algkristlus oli äärmiselt pluralistlik liikumine, mis hõlmas endas suurt hulka erinevaid voole ja arusaamu ning alles aja jooksul hakkasid kirikus erinevatel ajaloolistel ja sotsiaalsetel põhjustel (mida ei tohiks müstifitseerida) domineerima enamuse seisukohad, mis kehtestati kui «ainuõige usk» ehk ortodoksia.

Üheks oluliseks institutsiooniks, mis pidi tegema vahet hereesia ehk eksiõpetuse ja ortodoksia ehk õige õpetuse vahel, oli piiskopiamet, õigemini piiskopi kõrgem õpetusmeelevald koguduse ja teiste vaimulike suhtes, mis pääses Rooma riigi erinevates osades maksvusele erineval ajal. Egiptus oli viimaseid piirkondi, kus taoline piiskopi meelevald kehtestati ja see oli põhjuseks, miks siin püsis algkristlusele omane pluralism kauem kui teistes piirkondades.

Ajaks, millest pärinevad Nag Hammadi käsikirjad, oli aga ortodoksia saanud valdavaks ka Egiptuses ja on võimalik, et tollastest kloostritest nähti hereesias juba nii suurt ohtu, et hereetiliseks tunnistatud kirjandus tuli kloostriraamatukogudest kõrvaldada.

Et Nag Hammadi käsikirjad leiti, oli juhus, kuid küllap õnnelik juhus, sest see leid rikastas kindlasti meie teadmisi kiriku ajaloost. Nag Hammadi käsikirjad annavad meile pildi vaimsest mitmekesisusest, mis valitses esimestel sajanditel Egiptuse kirikus ja nagu me teiste allikate põhjal teame, ka kiriku teistes piirkondades.

Gnostikud ja kirik

Tuleb rõhutada, et suurem osa Nag Hammadi teostest pärineb inimestelt, kes pidasid ennast kristlasteks. Kristlasteks pidas end ka suurem osa nendest Egiptuse kristlastest, keda me tänapäeval gnostikuteks nimetame.

Suur osa nende usukaaslasi hakkas neid pidama ketseriteks, kuid ega oluliselt parem olnud ka «gnostikute» arvamus oma kaasaegsest kirikust – see oli nende arvates mitte tõeline Kristuse ihu, vaid rumalusel ja võimuihal põhinev «lihalik» institutsioon, osake kurjuse ja pimeduse maailmast, milles gnostikud tundsid end olevat vangid «selle maailma isandate» käes.

Läbinisti kristlik teos on ka Tooma evangeelium, mis kujutab endast kogumikku Jeesuse ütlustest, millest osa kattub Jeesuse ütlustega meie neljast kanoonilisest evangeeliumist, osa olid tuttavad erinevate kirikuisade vahendusel, osa aga kuni evangeeliumi avastamiseni tundmatud.

Lahendamata küsimused

Tooma evangeelium on üks varakristlikus kirjandusloos enim diskussioone põhjustanud teos ning kuni tänaseni ei ole teadlastel üksmeelt paljudes seda teost puudutavates põhiküsimusteski. Enam-vähem üldist tunnustust on leidnud tänaseks seisukoht, et evangeelium ei ole oma põhisuunitluselt gnostiline (seda seisukohta pooldas ka Uku Masing).

Mõnede Tooma evangeeliumi Jeesuse ütluste vaimne sugulus gnoosisega on aga väljaspool kahtlust (konkreetsete ütluste kohta vt Tooma evangeelium. Johannes Esto Ühing 2005, märkus 15, lk 17–18) ning on võimalik, et evangeeliumi on gnostiliselt redigeeritud.Erinevate kirikuisade kaudu teame, et gnostikud kasutasid «evangeeliumi Tooma järgi» (nii on pealkirjastatud ka Nag Hammadist leitud evangeelium, kuid on ilmne, et pealkiri on pandud tagantjärele, nagu ka kanooniliste evangeeliumide pealkirjad), kuid pole täiesti kindel, kas see evangeelium oli täiesti identne Nag Hammadi Tooma evangeeliumiga.

Kirjanduslikult ja teoloogiliselt on aga Tooma evangeelium ebaühtlane ning ta sisaldab erinevaid «kihistusi» või «liine», millest ainult ühel on kokkupuutepunkte gnoosisega. Üks Tooma evangeeliumi kihistusi pärineb kindlasti juudikristlastelt, kelle jaoks oli oluline Jeesuse vend Jaakobus Õige, sest ei ole mõeldav, et Jeesuse sõna, mille järgi «Jakobos Õige tõttu on olevaks saanud taevas ja maa» (ütlus 12; U. Masingu tõlge), pärineks kelleltki teiselt kui juudikristlastelt, kelle jaoks Jaakobus oli tähtsam kui teised Jeesuse jüngrid (kuigi too Jaakobus Jeesuse 12. jüngri ringi ei kuulunudki).

Evangeelium tahab aga ise olla kirja pandud Juudas Tooma poolt, kelle pärimus samastab «uskmatu Toomaga» kanoonilistest evangeeliumidest. Et evangeeliumi tõeliseks kirjapanijaks ei ole Jeesuse jünger Toomas, on absoluutselt kindel, sest vastasel korral peaks teos pärinema 1. sajandist, mis ei ole aga võimalik.

Tegemist on pseudonüümiga, nii nagu paljud Uue Testamendi teosedki on kirjutatud pseudonüümi all. Nõnda taheti neile teostele anda suuremat kaalu ja autoriteeti. Et apostel Toomas oli väga oluline Süüria kirikus, siis oletavad teadlased, et teos võib pärineda Süüriast, kuid on ka neid, kes arvavad, et evangeelium on kirjutatud Egiptuses. Igal juhul ei ole aga Tooma evangeelium kirjutatud süüria keeles, vaid kreeka keeles (ka see on absoluutselt kindel) ning tõlgitud seejärel kopti keelde, mida esimestel sajanditel rääkisid ja kirjutasid Egiptuse kristlased.

Tooma evangeelium ja Uue Testamendi evangeeliumid

Kuna too Nag Hammadist leitud teos on jõudnud meieni evangeeliumi nime all, siis kerkib muidugi õigustatud küsimus, mis mõttes ta on evangeelium ja milline on tema suhe Uue Testamendi evangeeliumidega. Et Tooma evangeelium erineb oma vormi poolest kanoonilistest evangeeliumidest, hakkab silma juba evangeeliumi esimesel lugemisel.

Me ei kohta siin jutustusi Jeesuse imetegudest ega kannatus- ja ülestõusmislugusid. Ilmselt on nende väljajätmine teadlik, sest Tooma evangeelium näib pärinevat sellistest kristlikest ringidest, kelle jaoks ainuoluline oli Jeesuse poolt vahendatav Jumala ilmutus, mitte aga tema elu, surm ja ülestõusmine.

Arvestades kanooniliste evangeeliumide laia levikut antiikaegses kirikus, on väljaspool kahtlust, et evangeeliumi koostaja (või koostajad) neid tundis. Vaieldakse vaid selle üle, kas Tooma evangeeliumis leiduv aines, mida leidub ka kanoonilistes evangeeliumides, on sealt laenatud (st sel juhul oleks Tooma evangeelium Uue Testamendi evangeeliumidest kirjanduslikult sõltuv) või on ta jõudnud Tooma evangeeliumi kirjutatud evangeeliumidest sõltumatu suulise pärimuse kaudu. Küsimus on kuni tänaseni lahendamata.Lahendamata on ka küsimus, kas evangeeliumi aluseks olev võimalik suuline pärimus läheb tagasi mingile iseseisvale, st kanooniliste evangeeliumide aluseks olevast pärimusest sõltumatule pärimuse kandjate rühmale (on oletatud, et selliseid rühmi oli algkristluses palju, kusjuures iga rühm tõi pärimusse oma teoloogilised rõhuasetused) või on tegemist lihtsalt sama pärimuse hilisema töötlusega.

Tooma evangeelium on aga kindlasti evangeelium selles mõttes, et ta tahab olla hea sõnum, rõõmusõnum Isa Kuningriigist, mida kuulutas/kuulutab Elav Jeesuses (Tooma evangeeliumi Jeesuse ütluste koptikeelset sissejuhatusvormelit võib tõlkida kahte moodi: «Jeesus ütles» või «Jeesus ütleb»).

Raamat otsijaile

Tooma evangeeliumi üheks oluliseks motiiviks on otsimine. Nii öeldakse juba evangeeliumi 2. Jeesuse ütluses: «Ärgu lakaku otsija otsimast, kuni ta leiab» (U. Masingu tõlge). Küllap on Tooma evangeelium teos, mis ärgitab meid otsima – ärgitab otsima uusi vastuseid vanadele küsimustele nagu näiteks, kes on Jeesus ja kuidas tuleks mõista tema missiooni, või mida peab tegema inimene, et leida igavest elu.

Neid küsimusi on meil põhjust ikka ja jälle esitada ka siis, kui usume, et teame vastuseid – selleks, et vastused neile küsimustele ei muutuks meile endastmõistetavuseks, sest Jumala ilmutus ei ole midagi endastmõistetavat, vaid on ime ja saladus. Soovitan seda raamatut kõigile teoloogiaüliõpilastele, aga ka kõigile neile, kes tunnevad huvi ristiusu ajaloo ja õpetuse vastu.

Jaan Lahe,
Usuteaduse Instituudi õppejõud