Peapiiskopi läkitus vabariigi aastapäevaks

Kolmteist aastat tagasi, märtsis 1990 väljendasin Eesti Kongressi avapalvuses järgmisi mõtteid: «Kristliku käsituse järgi on inimene loodud Jumala-näoliseks – vabaks, vastutavaks ja loovaks. Jumala heade andide majapidajana on ta kutsutud kasutama saadud talente Jumala auks ja oma rahvale õnnistuseks. Sama tõde maksab rahva kui terviku kohta. Ükski rahvas pole sündinud orjaks, teiste tallata, vaid iseseisvaks, kelle kohus on ise oma elu korraldada ja saatust määrata… Ning oma riik on see vorm, milles iseolemine võib teostuda.»
Poliitilise vabaduse ja riikliku iseseisvuse saavutamine olid tookord meie ühine unistus. Suutsime oma jõud ühendada. Habras ja uskumatuna näiv eesmärk sai aasta hiljem teoks. Rohkem kui kolm aastat hiljem lahkusid Eestist viimased võõrväed. Ei tahaks võtta suhu suuri sõnu. Kuid oli sündinud ime. Kas see on meil veel meeles? Kas oskame olla tänulikud?
Tookord palvetasime kirikuisa Augustinuse sõnadega: «Oh Jumal, kui me pöörame Sinule selja, siis me langeme. Kui me pöördume Sinu juurde tagasi, siis tõuseme. Kui seisame ühes Sinuga, siis püsime. Aita meid täita oma ülesannet. Ole meile juhiks elu vastuoludes. Kaitse hädaohtudes. Kingi meile oma rahu kõigis muredes.»
Meil on oma riik. Kauane unistus on teoks saanud. Ameeriklasi on õpetatud mõtlema: ära küsi, mida riik võiks teha sinu heaks, küsi, mida sina võid teha riigi ja sellega oma rahva heaks! O m a riigi ja rahva heaks. Või jätame selle maailma tuulte ja muulaste hooleks? Kas me tõesti oleme nii naiivsed uskuma, et kaks inimpõlve kestnud võõrvõim võis meist jälgi jätmata, sügavaid haavu löömata mööda minna?
Ka täna ja homme on meil kohus ja võimalus näidata, et t a h a m e oma riiki.
Soovin Jumala õnnistust Eesti Vabariigi 85. aastapäevaks.
Jaan Kiivit, peapiiskop