Peapiiskopi karjasekiri palvepäevaks ja paastuaja alguseks

tuhkapäeval, paastukuu 1. päeval, Issanda aastal 2006

Peske endid, puhastage endid, saatke oma tegude kurjus mu silme eest, lakake tegemast paha. Õppige tegema head. Nõudke õigust, aidake rõhutut. Js 1:16–17

Inimelu on ühtaegu individuaalne ja kollektiivne. Ülestõusmispühade eelsel paastuajal on esmajoones isiksuse, tema valikute ja väärtuste läbikatsumise ja õilistamise ülesanne. See paneb meid küsima meie eksistentsiaalse, loomispärase sideme järele Jumalaga. Tema õiguse ja headuse järele, mis meis peaks tegev olema. Palvepäev paastuaja alguses on aga aastasadu meenutanud vajadust mõelda Jumala käskude valguses läbi meie suhe ümbritseva ja üksteisega, meie toimimine kollektiivi ja rahvana.

Sellel päeval on kutsutud kogu rahvast meeleparandusele, uuenemisele, puhastumisele.

Käesoleval aastal on need teemad saanud eriti aktuaalseks ja mõistetavaks. Saastatud looduse ja hukkunud lindude valus õppetund on kõigile teadvustanud puhta elukeskkonna vajadust. Kas aga mõistame alati, kui laiaulatuslik ja kaugeleulatuv võib olla reostus? Ja milline on meie igaühe osa selles? Kas ei vaja meiegi puhastumist ja puhtaks pesemist? Tarvis pole ju mitte ainult füüsiliselt, vaid ka vaimselt rikkumata elukeskkonda.

Loomisloos antakse inimesele vastutus kõige elava eest ning pannakse ta Eedeni aeda, teisi sõnu – tema õnneaeda, harima ja hoidma. See pole alati õnnestunud. Peaksime palvetama looduse säilimise ja looduskaitsjate hingejõu pärast! Mõelgem aga ka sellele, kuidas me ise looduses käitume, kuidas talitame oma ülejääkide ja jäätmetega. Kas pole anonüümselt teeserva või metsatukka poetatud praht nii paljude hingel? Kuidas peidame selle Jumala ja kaasinimeste silme eest?

Tarbimisühiskonnas vajame suutlikkust oma soove kontrollida, piirata ja juhtida. Paast on püüd olla mõõdukas, loobuda, teha paremaid valikuid, säilitada puhtust enese ümber ja enese sees, mõista Jeesuse paremat õigust (Mt 5:20), tema kannatuses ja surmaski ilmnevat kirkust ja armastust. Palve ja paast toob madalamale meie valuläve, et ulatuksime headuseni.

Palvetagem oma sotsiaalse keskkonna, moraalsete tõekspidamiste ja vastastikuse lugupidamise pärast. Kümnes käsus hoiatatakse kahel korral sõna väärkasutuse eest – seoses Jumalaga ja kaasinimesega. Saastatud meedia ja suhtlussfäär pole parem looduskatastroofist. Pöörakem tähelepanu ajakirjanduse vastutusele. Seiskem selle eest, et anonüümne laim internetis saaks õigusühiskonnas isikustatud. Igaüks peab vastutama oma sõnade ja tegude eest. Palvetagem iseenda ja oma rahva pärast, et me teisi alandades, vaenu külvates või pühadust rüvetades ei patustaks. Halastagu Jumal neile, kes uhkustavad jumalapilkamisega, sest nad ei tea, mida teevad.

Palvetagem nende eest meie rahva keskel, kel puuduvad elementaarsed elutingimused. Seiskem selle eest, et sotsiaalne õiglus ja abi võimaldaks igaühele inimväärikust ja rõõmu. Palvetagem riigijuhtide eest, et nad tajuksid oma vastutust kõigi inimeste eest ja teeksid neile kergemaks usaldada ja armastada meie riiki. Hoidugem hoolimatusest ja pahatahtlikkusest. Õppigem tegema head. Suutlikkus loobuda kutsub heategudele, toetab solidaarsust, aitab mõista Jeesuse kannatust ja ohvrit meie eest ning annab jõudu järgida tema eeskuju – armastada ja teenida teisi.

Palvetagem nende eest, kelle elu rikuvad meelemürgid – üha leviv alkoholism ja narkomaania – aga ka seksuaalne lodevus. Millise rõõmu, armastuse või usu puudumisest see kõneleb? Mis on läinud kaduma puhtas inimhinges? Küllap algab elukeskkonna rikutus juba sealt, kus üksteisest ei hoolita, kus usaldust reedetakse, kus pole aateid ja ideaale. Kus pole Jumalat. Kas pole Õhtumaa allakäik – ükskõik kus ja kuidas see ka ilmneks – viimselt usu allakäik?

Palvepäev ja paastuaeg kutsuvad meid pöörduma ja parandama meelt. Nii igaüht isiklikult kui rahvast ja rahvaid üheskoos. See näib võimatu missioonina. Me ei suuda tihti olematuks teha halba, isegi mitte teha head. Vajame andeksandmist, lunastust ja päästet. «Loo mulle, Jumal, puhas süda, ja uuenda mu sees kindel vaim!» hüüab laulik Taavet (Ps 51:12). Rikutud südametunnistuse ja süü tõeliseks põhjuseks on võõrdumus Jumalast ja tema elustavast armastusest.

Evangeeliumi vägi ja hädavajalikkus on Pauluse sõnul selles, et ka teid, kes te varem olite Jumalast võõrdunud ja oma mõtlemise poolest tema vaenlased oma kurjade tegudega, on nüüd Kristus lepitanud oma lihalikus ihus surma läbi, et teid seada pühadena ja veatutena ja laitmatutena Jumala ette (Kl 1:21–22).

Vaadakem Kristusele, kelles väljendub Jumala halastus ja armastus ning meie inimliku kutsumuse tõeline eesmärk ja ülesanne. Usus temasse tohime olla uus loodu (2Kr 5:17). Tema on meie õige elu- ja kasvukeskkond. Pühitsegu ja uuendagu tema meie inimeseksolemist ja meie rahva käekäiku.

Andres Põder,
peapiiskop
Tallinn, Toompea
AD 2006

Palvepäeva tekstidena kasutada järgmisi pühakirja tekste:

Ps 51: 3–14
Jes 1:10–17
Ilm 3:14–22
Mt 12:33–35(36–37)