Esileht » Uudis » Esileht »

Pauluse kirikus ühendatakse minevik ja tulevik

11.03.2008 | | Rubriik: Esileht

Tartu Pauluse kiriku taastamise võidutöö «Eli el», arhitektid Merja Nieminen, Kari Järvinen ja Markku Nors.  Sellisena hakkab kirikusaal välja nägema tulevikus.Eliel Saarineni projekteeritud juugendstiilis Tartu Pauluse kirik taastatakse tema endisel kujul, aga uues väärtuses. Töödega loodetakse valmis saada 2010. aastaks.

Eelmisel teisipäeval, 4. märtsil oli kiriku renoveerimise käigus järjekordne märkimisväärne etapp – kuulutati välja rahvusvaheline konkurss 3 manuaaliga ja vähemalt 50 registriga oreli ehitamiseks. Oreli eeldatav maksumus on umbes 15 miljonit krooni, orelihanke läbiviimiseks on moodustatud spetsiaalne komisjon.
Mida kaks lähiaastat kirikule toovad ning mis kirikuga ja kirikus ette võetakse, uurisin Tartu Pauluse Kiriku sihtasutuse juhatajalt Elo Süllalt. Kiriku tiibhoone ühes ruumis laotab ta lauale paki jooniseid ja on valmis lahkelt selgitama, mis kiriku juures teoksil on ning mida ajaloolist hoonet taastades saavutada loodetakse.

Ühtne kujutlus
Olulisim märksõna, mis jutuajamisest läbi kõlab, on «tervik». «Meie idee on teha kirikust tervik,» rõhutab Elo Süld. Muutused puudutavad ka kiriku ümbrust, mis haljastatakse ja piiratakse aiaga. «Juba ümbrus peab rõhutama kompleksi terviklikkust,» edastab Elo Süld arhitektide eesmärgi ja koguduse soovi.
Laialdasemasse kasutusse võetakse kirikutagune ala, mis kujunduslikult seotakse kiriku alla ehitatava krüptiga, mille aknad hakkavad tulevikus avanema just siia. Tiibhoone kõrval olev linnale kuuluv krunt ehitatakse tulevikus välja parklaks.

Eelprojekt valmimas
Soome arhitektid Merja Nie-minen ja Kari Järvinen, kellega möödunud aasta 3. aprillil sõlmiti kiriku arhitektuurse ja sisekujunduse projekteerimisleping, on teinud suure töö. Lähiajal saab kaante vahele eelprojekt, mis läheb kooskõlastamisele nii linnavalitsuse kui ka trassivaldajatega. Pisiasjadeni välja töötatud tööprojekt peab valmima juunis.
Elo Süld ütleb, et kiriku taastamise teeb eriliseks see, et arhitektid on soomlased, ja veel erilisemaks see, et tegu on Saarineni kujundatud kirikuga. «Näha on, et arhitektid on hingega asja juures ja suure kompetentsiga,» kommenteerib Süld tehtut. «Neile läheb kirik korda kui kirik ja kui kaasmaalase Saarineni teos. Teiseks teevad nad muinsuskaitsega head koostööd. Nende eesmärk on pigem säilitada kui lammutada.»
Üks oluline asi on altaritaguste akende avamine, mis on ka muinsuskaitse nõudmine. Praegu on originaalsed, sõjast puutumata jäänud apsiidiaknad seestpoolt kinni müüritud. Enamik kirikuaknaid pärineb nõukogude ajast, mil kirikut 1960ndatel taastati, ja on viletsa kvaliteediga ning seitsmese jaotuse asemel kuue ruuduga.

Taastatav kest
Plaanis on vanad aknad restaureerida ja nõukogudeaegsed vahetada uute helikindlate akendega. Seda enam et pühakoda paikneb tiheda liiklusega tänava ääres, mille müra häirib kirikut kui tulevast kontserdipaika. Ka vahetatakse välja osa uksi.
Töö käigus saab kirik ka uue katuse. Kõrvalseisja küsib kindlasti, et miks ometi. Teadja tunnistab aga, et 15 aastat tagasi kirikule pandud telkkatus on halvasti paigaldatud ja laseb vett läbi. Nüüd saab kirik samasuguse ristkatuse, nagu oli pühakojal valmides 1917. aastal.
Seejuures on huvitav, et 1970ndatel aastatel tiibhoonele pandud katus on taastatud esialgsel kujul ja väljavahetamisele ei lähe. Üheks leiuks on olnud keldrist põlemisjäänustest leitud vanad katusekivid.
Lisaks avatakse külastajatele kirikutorn, mille lahendustega arhitektid praegu tegelevad ja mille tõttu on eelprojekti valmimine veninud.

Täienenud sisu
Koguduseliikmete jaoks olulisim on muidugi saal, mis praegu suuremate pühade ajal inimesi kuidagi ära ei mahuta. Ka on raske koguduse aktiivse tegevuse jaoks aega ja ruume klapitada. Pärast valmimist peaks saalis olema 1050 istekohta, mistõttu sellest kujuneb jumalateenistusliku elu kõrval esinduslik kontserdipaik.
Saavutamaks parimat võimalikku akustikat, on tehtud krohviuuringuid. Täpse tulemuse tagamiseks tehakse märtsis Soomes akustiline mudel ja katsetatakse, missugust krohvisegu tööde käigus kasutada. Uuring on kallis ja nõuab palju vaeva, ent annab kirikule kui kontserdisaalile tohutu lisaväärtuse.
Akustilise kvaliteedi huvides paigutatakse selles kirikus U-kujulised rõdud ebaharilikult seinast pisut eemale. Loomulikult kuulub tänapäeval moodsa ehituse juurde kõrgtasemel aparatuur ülekannete ja salvestuste tarbeks, vajalik tehnika tuleb samuti vaegkuuljate jaoks. Tulevikus saab jumalateenistust jälgida ka teleri vahendusel 2. korruse lastetoas.
Omaette küsimus kirikut taastades on sammaste kapiteelid, mis 1923. a ümber kujundati, ning tulekahjust puutumata jäänud seinaosast leitud lille- ja liblikamotiiv. Viimane pärineb samuti uuenduste ajast aastast 1923. Valgustus, pingid ja muud sisekujunduse detailid lahendatakse tööprojekti käigus.
Eraldi konkurss korraldatakse orelile ja altaritaiesele. Kogudusele on armsaks saanud Amandus Adamsoni kuju motiiv «Tulge minu juurde kõik, kes te olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise». Arvatavasti saab see olema ka uue taiese teemaks.

Elu maa all
Praeguse kirikut poolitava seina taga seisab Amandus Adamsoni loodud Jeesuse kuju. Algselt kujurile 1922. a alguses Itaalias mägedest Carrara linna  transportima hakatud marmorkamakas kaalus 42 tonni. Pooleldi valminud kuju toodi Genova sadamast Tallinna ja sealt edasi rongiga Tartusse. Kuju valmis lõplikult kirikus, kus Adamson detsembrist märtsini külmas ja niisketes tingimustes töötas. Kuju pühitses 17. märtsil 1923 piiskop Jakob Kukk.
Kuna kirikut kõrgemaks ehitada ei saa, leiti uus lahendus – hoone alla tuleb 650 m² lisaruumi. Kiriku alla kabelisaali, kus saab korraldada väiksemaid teenistusi, kammerkontserte jm, paigutatakse ka koguduseliikmetele oluline ja kallis sõjas raskelt kahjustatud Jeesuse kuju.         
Eesti kirikuarhitektuuris harukordselt ehitatakse siia kolumbaarium, mida kabelisaalist eraldab voolav vesi, sümboolne jõgi. Sel moel on teispoolsus siinsest eraldatud nii füüsiliselt kui mõtteliselt. Keldrikorrusele tulevad ka tualetid, garderoob, lisaruumid ja tiibhoone keldrisse supiköök.

Ikka inimestele lähedal
Sihtasutuse juhataja Elo Süld kinnitab, et kogudus ei taha loobuda ühestki praegu toimivast töölõigust. Küll tuleb muudatusi ruumide osas ja tiibhoone kasutus suureneb. Praegusesse valgusküllasesse humanitaarabi poodi kolib õpetaja vastuvõturuum, üldse hakkab kogu administratsioon paiknema tiibhoones, tehes praeguses kirikuosas ruumi pruudikambrile ja valvuritoale.
Kirikus säilib supiköök, aga senise kohaleveetava supi asemel saab võimalikuks seda 2. korruse köögis valmistada. «Ka selles ilusas kirikus toimib diakooniatöö ja hoolitakse elu hammasrataste vahele jäänud inimeste eest,» väljendab Elo Süld koguduse seisukohta.
Tööd on palju ja selleks kulub palju raha, esialgsete arvestuste kohaselt 160 miljonit krooni. Ent Elo Süld on kindel: «Tartu Jaani kiriku valmimine oli meie jaoks märk, et kiriku taastamine on võimalik. Jaani kirik on valmis, selle taga on olnud riik, linn ja ühiskond. Selle tähe peale on ka meie lootus rajatud.»
Kui kõik plaanipäraselt sujub, alustatakse ehitusega käesoleva aasta novembris, pühakoda loodetakse valmis saada koguduse 100. aastapäevaks, aastaks 2010.
Annetusi ehitustöödeks saab teha sihtasutuse arveldusarvele 17000913708 Nordea pangas.

Rita Puidet
Amandus Adamsoni marmorkuju on seisnud valmimisest alates kirikus kogu aja. Pärast 1944. aasta põlengut taastatud kirikus ainult vaheseina taga. Tulevikus leiab kahjustatud kuju koha kiriku keldrisaalis.

2 Kommentaari artiklile “Pauluse kirikus ühendatakse minevik ja tulevik”

  1. Teadja ütleb:

    Elii Elii lama sabachtani!

  2. Kristel ütleb:

    tuleviku kirikusaalile. Pingis näeme kolme inimest. Loodetavasti tuleb sinna tulevikus ikka rohkem külastajaid. :)

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)