Parim on alles ees

Ja inimesi tuleb idast ja läänest, põhjast ja lõunast ning istub lauda Jumala riigis.
Lk 13:29
Üks raskemini usutavaid asju ristiusus on viimased sündmused. Kaasaja inimesed paistavad olevat niivõrd materialistliku mõttemaailma mõju all, et sellesse ei taha kergelt mahtuda metafüüsilised asjad. Maailm tahab inimesed nii endasse haarata, et neil ei jätku võimalust Jumala peale mõelda ega usku praktiseerida.
Antud loosung on võetud tähendamissõnast, kus räägitakse päästest. Pääste saanud on Jumala riigis. Väljajäänute juures on ulgumine ja hammaste kiristamine. Esimesed võivad saada viimasteks ja viimased esimesteks.
Söömaajad on inimestele tähtsad. Tavaliselt peame kolm korda päevas sööma. Ka olulised sündmused on seotud söömaajaga.
Kuigi söömaajad on armastatud, olen märganud, et eesti inimesed ei võta neist alati varmalt osa. Meie rahva hulgas on justkui omamoodi vääralt auasjaks kujunenud ühisest olemisest ja ühisest söömaajast eemalehoidumine. Näiteks kui matusele tullakse, siis peielauast võidakse juba loobuda. Kirikusse ja armulauale tulemisele eelistatakse kodus olemist. Ja vist ka Jumalaga koosolemisele uues maailmas eelistatakse ulgumist ja hammaste kiristamist.
Juudid lootsid endale kindlustada koha uues maailmas välispidise läbi. Nad lootsid oma päritolule Aabrahamist ja lepingurahvaks olemisele. Aga sellest ei piisa.
Millele loodavad need, kes Jumalat ei usu? Millele loodavad need, kes leeris on käinud, aga kirikusse ei tule ja liikmemaksu ei maksa? Ilmselt loodavad paljud oma võimetele ja võimalustele. Võib olla mõned oma küünarnukile.
Ehk on ka neid, kes maiseid väärtusi taotledes talluvad teisi inimesi. Aga maine edu ei ole viimane sõna. Ka Jeesus tapeti lootuses, et probleem on lahendatud, aga selles näivas lahenduses oli kaotus.
Kristlastena on meie ülesanne kutsuda võimalikult palju inimesi uskuma Jeesusesse Kristusesse. Tore on võimalikult paljude usklikega osa võtta maistest söömaaegadest ja armulauast. Kuid ilmselt ootab meid parim ees tulevases uues maailmas.
Ülo Vaher