Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Paradiisi tee Lääne-Nigula kirikus

25.04.2012 | | Rubriik: Kultuurielu

Kunstnik Heldur Lassi värvilistes pliiatsijoonistustes tööd on vaadata Lääne-Nigula kirikus. 3x Maire Toom Mullast võetud. 2011. Olemise ühtsus ja terviklikkus avaneb joonistuste «Kevade algus» ja «Mullast võetud» kõrvutuses. Neis mõlemas kannab tähendust puhas heleroheline toon.Kevade algus. 2012.

Üldpealkirja «Paradiisi tee» alla mahutab Heldur Lassi kõik oma näitused. Seekordne väljapanek on vaadata Lääne-Nigula Püha Nikolause kirikus.

Näituse saateteksti juhatab sisse sõnum Kogujast (3:1–8) – Aeg antud… Igati sisukas ja vaatajale juhatust pakkuv on ka kunstniku enda kirjutatud sõnaline selgitus oma loomingu põhiolemusele, s.o «joovastav tunne lähenedes vaimule ja saada aimu maailma ilust ja väärtusest».
Edasi räägib autor, et teda juhivad nii «elu igavikulisena näiv mitmekesisus ja seaduspärasus kui ka selle hetketi  tajutud õhkõrn tasakaal».

Kaduv ja kadumatu
Niisiis otsib kunstnik visuaalset vastet sellistele üldinimlikele ja ajatutele mõistetele nagu õrnus ja tugevus, ilu ja valu, rõõm ja igatsus … Ja nii on igati loogiline, et ta on väljendamiseks valinud abstraktse kujundikeele.
Oma värvide, vormide ja ka nimetustega annavad nad vaatajale mõttesuuna ja edasi tuleb juba ise minna – lähtudes oma kujutlusvõimest ja värvitunnetusest.
Kaheti saab mõista ka näituse pealkirja – olla tänulik meile antud võimaluse eest elada selles imepärases maailmas ning uskuda, et see tee ei ole lõplik, vaid viib veel kuhugi.
Heldur Lassi nimi pole väljaspool kunstiringkondi eriti tuntud, sest näitustel on ta hakanud esinema suhteliselt hiljuti. Põhikohaga on ta pikki aastaid töötanud kunstiakadeemias tasapinnaliste tehnoloogiate töökoja juhatajana ja seinamaali õppejõuna.
Kunstnik on ka ise teinud mitmeid dekoratiivtöid asutustele: seinamaalid Toompea lossi peaministri büroole (1996), Emmaste rahvamajale (1990), restoranile Linnaisa juures (1994). Üks töö on aga seoses uue aja ümberkorraldustega teadma kadunud – suuremõõtmeline vitraaž omaaegse Sõpruse kolhoosi keskusele Läänemaal. Siingi meenub Koguja – igal asjal oma aeg.
Tuginedes oma monumentaalkunsti loomise kogemustele on Heldur Lassi teinud ka mitmeid väiksemaid dekooritöid, kus ta liidab erinevaid materjale: sulatatud klaasi, metalli, kivi ühenduses erinevate puitmaterjalidega. Nende töödega on ta esinenud näitustel Tallinna Jaani kirikus ja küberneetika instituudis.

Vormiselgus
Eelöeldu aitab paremini mõista ka käesolevat näitust. Lääne-Nigula kirikus esitatud värvilistes pliiatsijoonistustes näeme samuti monumentaalkunstile omast vormiselgust. Ent samas on need tööd vägagi maalilised.
Tihe ja peen joontevõrk katab pindu, luues tundlikke heleda-tumeda üleminekuid, üksteisest läbikumavad pinnad moodustavad ilusaid ühendusi.
Taoline väljendusviis on vägagi töömahukas, seda võib vaadelda kui omalaadset meditatsiooni. Pehmejoonelised kujundid ja värviharmoonia loovad rahuliku, helge, lepliku ja mõistapüüdva meeleolu sõltumata tööde pealkirjadest.
Olemise ühtsus ja terviklikkus avanes minu jaoks eriti ilmekalt joonistuste «Kevade algus» ja «Mullast võetud» kõrvutuses. Neis mõlemas kannab tähendust puhas heleroheline toon, kord valdavalt, kord ahtalt, ent sisuliselt olulise märgina.
Mõneti paradoksaalselt kandsid näituse värvikamad ja rütmikamad tööd pealkirja «Pisar». Ehk siis rõõmupisarad? Vaatajalt erksat tähelepanu ja kaasamõtlemist eeldavad ka joonistused «Lihavõte» ja «Ülestõusmine».
Minu küsimuse peale oli kunstnik nõus selgitama, et esimesena mainitud tööga ei pidanud ta silmas otseselt lihavõttepühi, vaid mõtiskles pigem liha(elu) võtmise paratamatust ülekohtust.
Kui tellimustöödes on kunstnik tahes-tahtmata mõneti kammitsetud, siis oma vabaloomingus saab ta end avada sisulis-vormiliste piiranguteta.
Päeval, mil ma selle näituse peale mõtlesin, lugesin just sobivat sõnumit: «Olgu aeg, milles me elame, sulle pidevalt tõukeks loobuda asjadest, mis meid ainult täidavad, aga ei kosuta.» Just sellist mõtet, tundub mulle, kannab ka Heldur Lassi looming.
Maire Toom

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)