Palvetades uude aastaaega

Et muuta ilm Jumala hooneks, tähistatakse juba kümmekond aastat Karuse koguduses pööripäeva saabumist. Ka läinud esmaspäeval kell 20.26, kui talvest sai kevad, koguneti Karuse Margareeta kirikusse.
Selle toreda ettevõtmise, mis tänaseks ühe maakoguduse omapära toonitavaks traditsiooniks on kujunenud, «ristiisaks» on juhatuse liige Jüri Keskpaik, kes tänaseni ürituse korraldamises kaasa lööb. Juhatuse esimees Olavi Vainu sõnul on tava koguduseliikmetele, keda Karusel eelmisel aastal loeti kokku 28, hingelähedaseks saanud.
Aastati ja aastaajati on pööripäeva äramärkimised erinevad. Näiteks on seda tähistatud kirikukontserdiga, kuhu jõudis bussiga 70 inimest, aga meenutada on ka paari osavõtjaga palvust. Soodsa ilma puhul liidetakse kiriklikule osale palverännak loodusesse. Karuse kiriku lähistele Esivere mäele on pööripäeva palverändurid aastatega kokku kandnud kive, mida on risti kujuks kokku sätitud; rist on pooleli ja ootab uusi palvekive.
Läbi tuisu ja lume
Esmaspäeval, kevade saabumise päeval olid Karuse kandi teed umbe tuisanud: talv kasutas veel endale antud aega ning näitas iseloomu. Sestap ei võetud ka loodusretke ette. jumalasõna rääkis õpetaja Lembit Tammsalu, kes on Karuse koguduse vaimulik alates 1. veebruarist, orelil oli koguduse organist Anu Kurm.
Jutlus puudutas Jumala, inimese ja looduse vahelisi suhteid. Kui Jumal on sättinud inimese looduse peremeheks, õiglaseks majapidajaks, siis inimene ei tohi ennast loodusest ülemaks pidada, vaid peab kasutama endale antud rolli heaperemehelikult. Inimene ei ole Jumal. Kahjuks läheb see vahel meelest, millest sünnib loodusele korvamatut kahju. Nii käsitles õpetaja Tammsalu oma pöördumises kogudusele ka aktuaalseid looduskaitsealaseid teemasid: Eesti rannikut puudutav naftareostus, linnugripp ja Eestisse naasvad rändlinnud.  
Karuse-suurusele maakogudusele jõuab sõnum looduse jumalikkusest paremini pärale kui suurele linnakogudusele. Siin tunnetavad koguduseliikmed orgaanilist kuulumist Looja loomingusse ning näevad ennast ühe lülina lõputus kees.   
Liina Raudvassar