Palverändurina pühal maal, 2. osa

Surnumere suunas
Eelmistel aastatel olid Iisraeli külastanud eesti rühmade kohapealseks liiklusvahendiks rendiautod. Sarnane plaan oli reisijuhil nüüdki. Ajal, kui Peeter ja Ülo autodokumente vormistasid, katsus meie rühm oma olemise kohvrite otsas mugavaks teha.
Vaatamata varasele hommikutunnile pani kõrgele tõusnud päike nii mõnegi paksemaid riideid seljast võtma, et soojas kliimas vastu minna meie esimesele reisipäevale. Nii alustasime kahe autoga teekonda Jeruusalemma suunas.
Linna me siiski ei sisenenud, vaid piirdusime selle äärest läbisõitmisega, et võtta suund Surnumere poole. Pärast Iisraeli pealinna muutub maastik ida suunas liikudes mägiseks ja kuivaks. Tihedam asustus vahetub üksikute beduiiniasumitega, mis koosnevad sageli vaid paarist telgitaolisest kojast ja eemal jalutavast karjast.
Reisijuht teab rääkida, et beduiinid olevat juutide suhtes sõbralik rahvas, kes eelistab linnaelule oma ajalooliselt kujunenud elukeskkonda kõrbealadel. Vaatamata mitte eriti silmapaistvale ehituskunstile oleks meil aga beduiinidelt õppida seda, kuidas peaaegu mitte kunagi mitte kedagi arvustada või hukka mõista.
Maastik tundub edasi sõites oluliselt langevat, millest annavad esmalt tunda iseloomulikud klõpsatused kõrvades, mis on tuttavad juba lennusõidu ajast. Teeäärsed tähistused tunnistavad sellest, et oleme jõudnud samale tasapinnale Vahemerega. Edasi viib tee langedes kuni Surnumereni, kus maapind asetseb 397 meetrit allpool merepinda.
Kaameliomaniku sõna
Surnumere põhjakaldal otsustasime teha esimese peatuse, et kosutada end veega ja vajadusel lasta hea maitsta kohalikul toidul. Teeäärse kioski hindadega tutvust tehes hakkavad rändurile silma veidi eemal seisvad savipottide read.
Kuigi müüjaid nende juures ei paista olevat, on ometi selge, et need üsna massiivsed anumad pole seal lihtsalt iluks ega kaasavõtmiseks, vaid müügiks. Selliseid omapäraseid «potilaatasid» hakkab silma hiljemgi, aga kuskil ei paista nende juures olevat aktiivset kauplemist.
Meie peatuskohale lähenenud bussist väljuvad ühtsesse mundrisse riietatud Iisraeli armee sõdurid. Rahumeelsest põhjamaa riigist äsja saabunud külalistele torkab silma see, et sõdurid ei loobu oma relvadest ka kerge eine ajaks.
Nii puutume esimest korda kokku tegelikkusega, kus peaaegu igal sammul on võimalik näha relvastatud, kuid väga sõbralikke sõdureid. Varsti harjume sellegagi, et relvakandmine, nagu ka ajateenistus, on samuti kohustuslik õrnema soo esindajatele.
Sõdurite lahkudes on end meie juurde sisse seadnud araablase väljanägemisega kaameliomanik, kes pakub võimalust kõrbelooma seljas ratsutada. Sellest haarab kõikide imestuseks kinni meie rühma vanim liige, kellel juba ühe Iisraeli reisi kogemus seljataga, aga taoline kogemus puudub.
Olles veel saamata teenuse eest maksnud 15 seeklit (45 krooni), saab ta sirge seljaga ratsutada kümmekond meetrit. Investeeringuga igati rahul, tabab teda looma juurest lahkudes üllatusena lõbusõidu korraldaja nõue maksta täiendavalt 10 seeklit põhjendusega, et ka sõit maksab midagi. Küsija saab lõpuks oma ja maksja kogemuse, et araabia eraettevõtja sõna ei pruugi sellel maal palju maksta või vastupidi – see maksab liigagi palju.
Surnumere kirjarullid
Surnumere põhjakaldal asub lõppenud sajandi kõige tuntumate vanade käsikirjade leidmispaik ehk Qumran. Karjapoisi juhuslik avastus 1947. a lubas heita pilku üle kahe tuhande aasta vanustele kirjarullidele, millele oli peamiselt kantud meilegi Vanast Testamendist tuntud raamatuid. Tõestust leidis ka mitme teksti olemasolu, mida teadlased seni olid oletanud.
Koobastest leitud kirjarullid tõendasid, et Vana Testamendi raamatute algtekst on lugematute ümberkirjutuste käigus säilinud muutumatuna. Kirjarullid lubasid oletada käsikirjadega tegeleva kogukonna olemasolu.
Tõendeid selle kohta leiti mägede ja Surnumere vaheliselt kõrgendikult, kus pinnasest tuli esile Ristija Johannese aegse esseenide liikumise klooster. Selle omal ajal novaatorliku ja ametliku vaimse eliidiga opositsioonis oleva liikumise peamine tegevuspaik on praegu Qumrani peamisi vaatamisväärsusi.
Rändajal on võimalik tõusta läheduses asuvate mägede jalamile ja huvi korral püüda käia neid radu, mida kasutasid iidse kloostri liikmeid, kui nad Iisraeli ülestõusu käigus peitsid kaljukoobastesse oma käsikirju.
Enne veel, kui jõudsime oma esimese päeva sihtpunkti Masada hotelli, peatusime Surnumere mineraalidest kosmeetikat tootva tehase Ahava esinduses, mis kiirustas juutide hingamispäeva ehk sabati alguse puhul töönädalat lõpetama.
Surnumere keskosas paikneva Masada hotelli territooriumile sisenemiseks tuli end esitleda turvakontrollile, seejärel avati massiivsed väravad ja esimesest päevast väsinud rändurid leidsid peavarju kindlust meenutava külalistemaja mugavates tubades.
(Järgneb)

Anti Toplaan