Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Palvega looduses 5. osa

17.04.2013 | | Rubriik: Järjejutt

5.

Õige mees oli saabunud ning altarile antud õnnistus, mil juuresolijaid veel neli. Alguses nimetati seda looduspalvete altariks, mis ajapikku muutus justkui iseenesest metsaaltariks, kuigi selle peal on kivilille kujutis. Sügisese pööripäeva teenistuse viis läbi Lembit Tammsalu uuel sisseõnnistatud altaril.
Aastad mööduvad, vahetunud on õpetajad, igaühel oma vaade loodusele. Vahepeal kirikus pööripäevade puhul looduspalveid ei tehtud, kõik toimus metsaaltari juures, mille jätkuks olid inimese-looduse suhte arutelud Uplinna talus suure laua ääres kohvi juues. Nüüd on pööripäevateenistused jälle kahel pool: osa metsaaltaril, osa Karuse kirikus. Selle eest hoolitseb uus juhatuse esimees Meelis Malk, nüüd juba kaduvikus Endel Malga poeg.
Karuse kirik ei ole esimene, kes pöörab tähelepanu loodusele inimese ümber ja tahab teda kasvatada eluaustuse suunas. Esimese sammu tegi Uku Masing, kes ühendas kristluse rahvausundiga, pannes tahes-tahtmata aluse ka meie looduspalvete suunale. Seda taipasin, kui praost Tiit Salumäe luges Uplinna metsaaltari ääres tema jutlust «Kui vanasti räägiti tuulest …». Sel hetkel katkes tuulevaikus ning kuuse ja pärna latvades algas tuule kohin.
Vaimus nägin metsaaltari kohal kõrgusesse tõusvat kahte kuldset kätt. Altari ees looduspalves oli meid seitse, see oli vahetult enne eelmise aasta sügisest pööripäeva. Uku Masing viis loodust puudutava jutluste teksti kirikusse, meie tõime ta sealt uuesti looduspalvena välja, põhiosa jäi kirikusse – meie looduspalve küpses Eesti kiriku rüpes.
Talv on looduses vaikuse ja puhkuse aeg, et kosuda ning koguda jõudu uueks kevadeks. Vaikus oli sel talvisel pööripäeval ka paksu lumemütsiga metsaaltaril. Lumemüts sai otsaette vaid vaikuses tehtud palvekäte jälje.
Nüüd ootame pikisilmi uut kevadet – on see elukevad või mitte, seda teab ainult Keegi, kelle ees oleme meie kui eikeegi, kuid ometi kõik üheskoos kui üks. Eestlane teab ju, et Jumalat ei ole, kuid samahästi surmkindlalt teame:on olemas Keegi …
… ja see Keegi astus ka minu ette. Ühtäkki öösel, aastat kaks-kolm tagasi, hakkasin läbi une kuulma vaikset kõnet, mis kerkis kuskilt hingesügavusest, mitte peast ega huultelt, ning jõudis minuni sõnadega: Ma ei ole sinu Jumal, vaid see, kes ma olen aegade algusest peale. Ma olen kõikvõimas, aga mitte sinu, vaid minu tahtmist mööda. Ma astun sinu ette selles ajalikus maailmas läbi kõikide vormide, olgu need sinu mõistes kas elus või eluta.
Ka sinuna, ükstapuha kellena – putukana, lillena, linnuna, kivina või liivaterana –, kõigena, keda näed enda ümber. Sa võid mind kutsuda ka Jumalaks, kuid see ei ole sugugi mitte täpne, sest sa ei suuda mind iialgi haarata ühegi mõistega, mis mind piiritleks. Ma ei ole selle maailma valgus, vaid valguseks peab olema inimene, kes teeb iseenda olemises maailma nähtavaks, luues selle ajalis-ruumilise struktuuri, kus ta elab.
Et olin täiesti  ärkvel, siis küsisin: «Aga kes olen siis mina?» Mulle vastati: «Sina oled minu peegeldus siinse maailma valguse käes.» Rohkem me seekord ei kõnelnud ja kõik vajus justkui uttu.
Siinne sõnastus pole päris täpne, sest ma ei saanud tema sõnu kohe üles kirjutada. Tõusin siis, kui meievaheline kõne oli lõppenud, pannes kirja kõik, mis meenus, aga nii täpselt nagu suutsin. See mõttekõne oli meie mina-sina suhte reaalne algus.
Jäin ärkvele, sest kuuldut oli raske kanda. See oli esimene kord, kus Jumal mind nii kõnetas. Ja ma ei osanud seda oodata. Nüüd astub ta alati ootamatult minu ette kui Keegi, kes vestleb minuga. Ta on kõnes sõbralik ja lihtne ning pole kordagi olnud vihane.
Mulle pole ta see, kes kannab kõrberahva tarkust ja viha-Jumala nime, vaid eesti rahva esiisale ja -emale tuntud Keegi, kes astus nende ette loodusvaimude rikkusena – metsarahva tarkuse jumalana, kellel polnud nime.
Ta astub minu ette sündmuste kaudu, mis näitavad, et inimese-looduse suhte aluseks peab olema eluaustus selle kõige laiemas tähenduses. See ongi Karuse kiriku looduspalvete, metsaaltari ja elulaigu mõte, mida täiendavad sõna ja tegu nii looduses, kirikus kui ka inimeste seas.
Postskriptum. aga nüüd tuleb sellele metsavälule, kust 14. juulil 1995. aastal said alguse looduses toimuvad palvematkad, korralikult sissesõidetud tee, kuid inimesed ei tule mitte looduspalvele, vaid hästi suure korvi-pangega seenele. Välust on saanud autode parkimisplats, kus ma aeg-ajalt käin korjamas mahavisatud prahti: suitsuotsi, maiustuste ümbrispaberit ja vahest pudeleid. Rohul on ka pruuni tooni autoõli korralik laik, ilmselt on keegi vahetanud mootoriõli. Muret teevad mulle vaid suvised suitsuotsad seenemetsas sambla sees, sest nende üle pole mul kontrolli.
Kui kõndisin, näpus metsast leitud õllepudel, siis seeneline – mees, kes seda nägi, küsis sõbralikult naerul näoga: «Kas korjad pudeleid, et saada raha?»

Jüri Keskpaik
Uplinna talus Läänemaal
31. jaanuar 2013

(Lõpp.)

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)