Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Palvega looduses 4. osa

10.04.2013 | | Rubriik: Järjejutt

4.
Esimese palve taustaks looduses oli Taizé muusika. Siis selgus, et muusika loodusesse põrmugi ei sobi ja ei sobi ka laul ega hulgaliselt inimesi. Looduses tuleb olla kahekesi õpetajaga, kellega sobid  – nii on parem, sest looduspalve on kuidagi üksmeelne-ühine. Isegi kolmas inimene võib olla liigne, kui ta ei sula palve meeleolusse.
Looduspalve saab olla eriline vaid siis, kui algusosa on looduses ja põhiosa seejärel kirikus. See oli oluline kogemus, enne kui alustasime Kaido Saagiga pööripäeva palvematku Matsalu looduskaitseala südamesse Neidsaare mäele. Iga kord viisime seljakotis kaasa ka suurema kivi ning hakkasime kujundama rõngasristi.
Kahekesi kive kandes saime valmis väikese rõngasristi, seejärel valisime suuremaid kive, mida oli minul juba vaev kanda. Lõpuks kandsime ühte suurt kivi kordamööda. Saime valmis suurtest kividest risti, kuid rõngas jäi pooleli. Ka sellel, pealtnäha koomilisel rituaalil oli meie jaoks sügav mõte.
Nii möödus seitse aastat, kuid pööripäeva palveid ei olnud kakskümmend kaheksa. Me küll trotsisime tormituult ja vihma, aga vahel oli vesi nii kõrge, et Kasari luhta kuidagi sisse minna ei saanud. On meeles, kui päikeselisel kevadisel pööripäeval lasime lustakalt kevadjääl liugu ning vaatasime luhajääl istuvaid lumivalgeid laululuiki, õnnistades neid. Suvisel pööripäeval tegid palvele fooni ülelendavad suvikured, sest siis on nende hulgurände aeg. Sügisel lendasid üle Neidsaare mäe haneparved ja teinekord tiirlesid luha kohal sajad kruutavad sookured, kes justkui võtsid meid vastu või siis saatsid ära.
Talved olid vaiksed, vahel tuisused vinge vastutuulega. Kord isegi ei lasknud külm meid minna, kuigi oli ilus kuuvalge öö. Ka lumi takistas. Me ei teadnud siis, et talv nõuab pööripäeval vaikust. Meenub veel, et Neidsaare mäele minna oli raskem kui sealt palve järel ära tulla. Siis justkui jalad kandsid meid ise. See tunne oli meil mõlemal – Kaidol ja minul, aga ka mõnel teisel, kes aeg-ajalt kaasa tuli.
Miks palvematkad loodusesse katkesid, on raske öelda. Arvan, et aeg sai täis ning tuli teha vahe. Algasid palved hoopiski metsaaltaril, mis sai valmis Uplinna talu lähedal. Aga kuidas?
See juhtus 2009. aasta 14. septembril, õhtupoolikul, kui astusin vana pärna alt metsarajale, et jalutada meie esimesele palveplatsile, noorte mändide vahele metsavälule. Pärna lähedal oli paekivilahmakate hunnik. Pidin neist tegema keldrisse riiulid, kuid miski segas. Nii seisid kivid juba mitu suve.
Rahutult möödusin ka seekord nendest, aga ei saanud pikalt astuda, kui pähe torkas mõte, mis oli kui sõnad, kuid ei olnud ka: «Sul tuleb ehitada altar.» See oli justkui käsk. Ma ei läinudki metsa, vaid pöördusin ringi ning jäin mõttes vaatama altarile kohta.
Pärna ees oli lõkkeplats ja selle kõrval suur mutimullahunnik. Nii suurt annab otsida. Vaist ütles, et Keegi annab altari koha jaoks märku, ning alustasingi tööd. Ma ei tea, mitu tundi ehitasin, kuid kella kaheksa-üheksa vahel õhtul panin altarile viimased lamedad paekivid, mis kujutasid nelja suurt kroonlehte, mille keskele jäi kivilille südamik. Sellest sai elulill kui altari sümbol. Olin väsinud ning läksin tuppa ja heitsin viivuks pikali. Kuulsin, et Keegi vaiksel häälel ütles mulle vaimus: «Lähipäevil õnnistatakse altar sisse.» Need mõttekõne sõnad jäid meelde, sest varsti oli sügisene pööripäev ja kirikus pööripäevateenistus.
19. septembri õhtupoolikul sõitis Uplinna ette uhke auto. Sealt tuli välja neli inimest, kes hanereas astusid trepi ette, kus seisin mina, et vastu võtta külalisi. Esimene «tere» oli hääle poolest kuidagi tuttav, kuid meest ei tundnud ma otsekohe ära. Alles naeratuse järgi tundsin ära Endel Apsaloni ning seejärel kohe tema abikaasa. Noorem mees oli tema suureks kasvanud poeg koos oma neiuga.
Endel Apsaloni polnud ma näinud vast kümme aastat. Temaga koos tegime Karuse kirikus looduspalve 1. juulil 1989. Siis oli kirik rahvast täis, sest Puhtu ornitoloogiajaamas oli Eesti Looduseuurijate Seltsi suvine kokkutulek. Kohal oli sadakond inimest ja kõik nad tulid kirikusse.
Mäletan, et teenistuse ajal hakkasid putukad, vesilikud ja konnad liikuma vahekäiku mööda altari poole. Korjasin neid ja viisin uksest välja. Nii mitu korda. Hiljem Kirbla kirikus nägin peapiiskop Kuno Pajula teenistuse ajal hoopiski teistsugust pilti. Põrandal pingiridade servas oli palju surnud sisalikke ja konni, kõik nad olid kuivanud. Siin olid inimesed teised.
Veel meenub, et samal aastal 5. novembril oli Karuse kirikus jumalateenistus – «Kristlik kaitse Matsalule». Need kaks jumalateenistust, millest sai alguse looduspalve, toimusid ainult kirikus. Kuid 2. juulil, kui LUSi rahvas oli laiali sõitnud ja olin jäänud taas üksi, kõndisin ikkagi põlvini vees Puhtulaiu Laususääre tippu ja panin maha oma esimese kividest rõngasristi – ma lugesin meieisapalve.
Ajasime Endli ja Eleniga veidi aega juttu. Endel oli kap­lanina teeninud Afganistanis ning äsja jõudnud tagasi. Ta oli tulnud Matsalu loodusfilmide festivalile ning Lihulast tulidki nad mulle õhtul külla.
Jüri Keskpaik
(Järgneb.)

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)