Esileht » Pühapäevaks » Palve »

Palve

01.02.2006 | | Rubriik: Palve

Issand Jeesus Kristus, kirgastamismäel
tegid Sa avalikuks oma jüngritele, et maine ja taevaline ei ole teineteisest
nii kaugel, kui meie enamasti arvame. Sa näitasid oma jüngritele, et kaduv
sisaldab kadumatut, maine sisaldab taevalist. Sinu kolm lähemat jüngrit kartsid
väga. Nad nägid oma silmadega ülestõusmise väge. «Ärge kartke!» olid Sinu sõnad
neile kolmele.

«Ära karda! Mina olen Esimene, Viimne ja
Elav.» Ometi on meis ikka hirm. Hirm sellesama muutumise ees, mis ootab meid
ees päevast päeva. Meil on raske tõugunagi toime tulla, Sina aga tahad meid
liblikatena lendama panna. Võta meilt meie hirm, mis takistab meid tõeliselt
elamast, mis takistab meil nägemast ja kogemast kõige nähtava ja nähtamatu taga
Sinu Isa armastust. Võta meilt meie enesekesksus, mis tahab peatada liikumise
ja muutumise, mis tahab kaotada Elu. Lase meil kasvõi kordki maailma vaadata
Sinu silmade läbi ristil, kus Sa laususid «Isa, anna neile andeks!» Issand
halasta!

Kristjan Simson

Üks kommentaar artiklile “Palve”

  1. Külaline ütleb:

    Tore, et autor julgeb ausalt tunda, et jumal ei luba meil tõukudel seda maailma vaadata oma silmade läbi. Ta on kitsi seda lubama. Tõuk saab päris hästi endaga hakkama. Inimene tõuguna muidugi mitte. Ja üldse on imelik, et jumal muudkui tahab, et me ei oleks iseendad, vaid ikka mingid tõugud ja lendavad liblikad. Inimene on vaglade lootus ja rõõm.

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)