Issand, ütle, kus kohas valmistatakse küll
kõik ööd ja päevad seda igapäevast hirmu ja muret. Miks saadetakse inimesi
maailma hirmu kätte värisema ja muretsema? Räägi, miks ei ole isegi sinul
katastroofide ja inimeste hirmutegude kõrvale pakkuda tegusid, mida me ei peaks
nimetama kartustäratavateks? Miks pakutakse meile jätkuvalt hirmu hirmu peale?
Kas tõesti ei ole kõik rekordid juba purustatud? Või on siiski veel midagi
purustamata? Kas juba ainuüksi luua maailm, luua midagi iseendast täiesti
erinevat ja ebatäiuslikumat, ei olnud hirmuäratav tegu, jumalik risk, pärast
mida sa loobusid olemast kõik.

Issand, millega sa kavatsed üllatada meid,
kelle silmad on tuhmunud viletsuse vaatamisest ja jalad väsinud appi
tõttamisest, et me sinu kardetavat tegu märkaksime. Kus on need, kes tunneksid
sinu tegusid? Kes on see, kes kutsuks kokku neid vaatama? Seepärast ma palun
sinult hirmuvaba tegu ja luban, et ma võtan jalad alla ja pesen silmad puhtaks
ning tulen ja vaatan. Aga kui sa siiski arvad teisiti, siis heida mind oma laia
ja kõrge selja taha ja luba mul su kardetavaid tegusid sealt piiluda.

Issand, sa näed, et seal, kus kõneleb hirm,
vaikib kõik muu. Andesta, et ma unustasin need sinu teod, mis tekitavad püha
aukartust. Issand, ütle, kui ma kohtan midagi absurdset, kas siis võin uskuda,
et olen kohtunud sinu teoga? Kas võin uskuda, et siis on tegemist sinu
kohaloleku selge märgiga?

Riho Saard