Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Palmipuudepühaga algab suur nädal

20.03.2013 | | Rubriik: Kirikuelu

Pühapäeval, 24. märtsil on palmipuudepüha, millest algab suur ehk vaikne nädal, mil ristirahvas keskendub Jeesuse elu viimastele sündmustele siin maa peal.

Piibli järgi on palmipuudepüha (ld palmarum) see päev, mil Jeesus viimast korda sisenes Jeruusalemma.
Johannese evangeeliumist saame lugeda, et Jeesus ratsutas Jeruusalemma eesli seljas, just nii, nagu oli ette kuulutatud Vana Testamendi prohveti Jesaja suu läbi: «Ära karda, Siioni tütar! Ennäe, su kuningas tuleb eeslisälu seljas istudes.»
Pühakirjas kirjeldatu toob meie silme ette stseeni täis saginat ja elevust, kisa ja hüüdeid, lootust ja usku. Suure juutide püha eel on teed pühasse linna palveränduritest umbes ja linnatänavatel on tavalisest enam inimesi. Nüüd on läbi rahva liikunud uudis: see mees, kes äratas Laatsaruse surnuist, tuleb Jeruusalemma. Tuleb troonile tõusva kuningana.
Võib arvata, millist eufooriat sõnum massidesse tõi. Näha imetegijat, maagi, lubatud päästjat – rahvas huilgab täiest kõrist, on endast lausa välja viidud, nii et sellist möllu pole siin ammu nähtud. Inimesed rebivad palmipuudelt oksi, kisuvad endal riided seljast ja laotavad need tolmusele teele eesli jalge alla. Nad karjuvad lakkamatult, püüdes kaaslaste häälest üle hüüda: «Hosianna! Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel, Iisraeli kuningas!»
Evangelisti vahendusel teame, et napi nädalaga käändub sellesama rahva meel radikaal­selt. «Poo ta risti!» hüüavad nad siis sama innustunult ja järelejätmatult. Just see teadmine annab palmipuudepüha joovastavale tähendusele nukra alatooni.
Aga kõik need sündmused suurel nädalal on olulised, sest viivad samm-sammult Kristuse ülestõusmisse, mil surm võidetakse ära.
Liina Raudvassar  

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)